Eesti viipekeel – eesti kurtide emakeel
Iga rahvuse hulgas on ka selliseid inimesi, kes mingil põhjusel ei kuule ega saa seepärast tavapärasel viisil häälega vabalt suhelda. Helide maailm on nende jaoks tundmatu, seda tuleb neil õppida. Need inimesed on kurdid. Eesti kurdid viiplevad eesti viipekeeles.
Inimese välimuse järgi ei saagi aru, kas ta on kurt või kuulja. Kurdi inimese tunned ära selle järgi, kui ta hakkab rääkima või viiplema. Viipekeel on kõneldavatest keeltest oluliselt erinev, see on eriliselt ilus ning kindlasti natuke põnev ka. Kui rääkimiseks kasutame eelkõige suud ja räägitu kuulmiseks kõrvu, siis viiplemisel vajame mõtete väljaütlemiseks eelkõige käsi ja nägu. Silmadega aga näeme, mida tahetakse öelda.
Kui kõneldavates keeltes eristatakse sõnu peamiselt nende kõla järgi, siis viipekeeles eristatakse viipeid käekuju, käe asukoha, samuti viipega kaasneva liigutuse ja näoilme järgi. Nii nagu iga sõna kõlab isemoodi, paistab ka iga viibe isemoodi.
Tihti sarnaneb viipekeele viibe selle asja või tegevusega, mida tahetakse väljendada. Nii on viipe tähendust teinekord võimalik mõista ja edasi anda ka viipekeelt oskamata. Näiteks pole viipekeeles mõistete „KUU“ ja „PÄIKE“ edastamiseks ja mõistmiseks enamasti vaja muud, kui käega õhku joonistada nende taevakehade kuju.
Mõtle, kuidas võiks olla viibe „PALL“ või „ELEVANT“?
Muidugi ei ole kõik viiped sedavõrd kergesti mõistetavad. Viipekeelt tundmata ei olegi nii lihtne selle peale tulla, et näiteks põsepai tähendab „EMA“ ja käega lõua alla tehtud kriipsul võiks olla tähendus „ISA“.
Selleks, et lugeda ja kirjutada, õpivad ka kurdid lapsed kirjatähti tundma. Need on needsamad tähed, mida sinagi tunned. Kuid igale kirjatähele on olemas ka kindel käekuju, mida saab õhku kirjutada. Neid käekujusid nimetatakse sõrmenditeks.
Proovi ka sina sõrmendada oma nimi!
Eelnevast jutust võib jääda ekslik mulje, nagu kasutaksid kõik kurdid üle maailma ühesugust viipekeelt. Nii see ei ole. Igal maal on oma viipekeel. Eestis viiplevad kurdid eesti viipekeeles, Soomes soome viipekeeles ja nii edasi.
Esimest emakeele õpikut nimetatakse aabitsaks. Kui esimene eesti keele aabits ilmus trükist juba 1575. aastal, siis esimene eesti viipekeele aabits anti välja alles 2011. aasta lõpus.
Kui sa tahad veel rohkem kurte ja eesti viipekeelt tundma õppida, siis nii mõndagi põnevat võid leida enda jaoks sellest toredast, Vilve Aavik-Vadi illustreeritud ja Tiina Helekivi kujundatud värvikirevast kurtide aabitsast.
