Laps vanematele: palun kiitke mind!
Poolt ja vastu
Aegu tagasi ei peetud pedagoogiliseks lapsi kiita. Õnneks ei jaga kaasaegne teadus enam sellist seisukohta.
Psühholoogid kinnitavad täna, et kiitus on lapse motiveerimiseks palju efektiivsem kui kriitika ja karistused. Kui kellelgi tekivad selles suhtes kahtlused, võiksid kahtlejad end lapse asemele mõelda. Mis siis innustab tööl, kas noomitus või ülemuse heakskiit? Arvatavasti valib rõhuv enamus viimase variandi.
See ei tähenda aga sugugi, et inimene ei peaks oma vigade eest vastutama.
Õiglane märkus on vägagi kasulik. See sunnib end mobiliseerima ning parandama tehtud vead. Kuid uutele tegudele ei suuda innustada ei süütunne ega ambitsioonide ahistamine. Nende tõttu ei aja inimene selga sirgu, ega kinnistu tema usk oma jõusse, ei teki tunnet, et ollakse vajalik. Kriitika on vajalik keerulistes, murrangulistes olukordades. Samas on see täiesti ebaefektiivne seal, kus jutt käib motivatsioonist. Inimene aga vajab pidevalt kinnitust, et ta on oluline. Nii oleme kord juba loodud.
Olulised põhjused
Oma lapsi tuleb kiita vähemalt kahel põhjusel.
Esiteks saab sel moel lapse töö emotsionaalse kinnituse tema jaoks tähtsatelt inimestelt — vanematelt. Noorukid, rääkimata juba väikestest lastest, vajavad vanemate reaktsiooni oma tegudele. Meie, vanematena, suhtume sageli neisse kui iseenesestmõistetavasse. Mõtleks, poeg koristas oma toa! Ta peabki koristama, see on tema kohustus. Kui unustab koristada, küll ma siis riidlen temaga. Ja kiita pole siin millegi eest. Nii saab põhiliseks kasvatusvahendiks kriitika. Jah, see võib sundida last täitma seda, mida me temalt nõuame. Kuid just nimelt sundida. Ja ta asub otsima igat võimalikku põhjust, et ebameeldivast tööst kõrvale hiilida. Ta ei saa ju oma töö eest mitte midagi. Kui aga oma pingutuste tulemusena näeb laps ema rõõmu, tema siirast vaimustust, võib-olla ka tänulikkust, siis see on juba midagi, selle nimel tasub ka veidi vaeva näha. Nii tekib energia vahetus vanemate ja laste vahel.
Kui sa tahad säilitada emotsionaalset kontakti oma lapsega, ära jäta ta pingutusi tähelepanuta.
Teiseks, ja see on eriti tähtis, sellest, kuidas me suhtume oma lastesse, sõltub see, kuidas nad ise hakkavad tulevikus endasse suhtuma. Enesehinnang on meie hinnang, mis on saadud kõrvalt ja lülitatud meie psüühikasse.
Inimese ettekujutus iseenesest kujuneb ilmselt lapsepõlves ning peamised osalised selles protsessis on vanemad. Kas soovid, et su laps ei kardaks suuremaks saades võtta keerulisi ülesandeid lahendada? Et ta oleks julge ja ettevõtlik? Las ta siis kuuleb lapsepõlves oma vanematelt, et tal on selleks õigus, et tema initsiatiivid võivad tuua kasu, rõõmustada, saada tunnustust. Tunne vaimustust tema esimeste luuletuste üle, isegi kui neis pole ei riimi ega ka rütmi. Kui palju talle luuleandeid on antud, seda näitab aeg. Las ta saab alustuseks sinu käest teada, kui vahva on katsetada ja proovida end erinevatel tegevusaladel. Las ta usub, et ta SUUDAB.
Tuleb tunnistada, et kõige keerulisem on loomu poolest argade lastega.
Kui sinu laps räägib sageli: „Mul ei tule välja”, „Ma ei saa hakkama”, siis vajab tema enesehinnang tugevat toetust.
Ning nagu kiuste annavad just need lapsed täiskasvanutele üsna vähe põhjust kiitmiseks. Ometi on hea tahtmise juures alati võimalik selleks põhjust leida. Mida tähelepanelikum sa tema saavutuste suhtes oled, seda lihtsam on tal uusi takistusi ületada.
Ka üle ei tohi kiitmisega pingutada
Lapsevanemad, kellel endil on lapsepõlves kiitusest vajaka jäänud, langevad pahatihti vastupidisesse äärmusse. Nad hakkavad kiitma oma võsukesi absoluutselt kõige eest. Ärkas — vaata, kui tubli! Jõi mahla — oi, kui tore laps! Tegi nägusid — otse näitleja! Laps lausa valatakse kiitusega üle. Selle kõike tulemusel ta ilmselt ei leiagi enam pingutamiseks mingit vajadust. Milleks püüda? Kõik on ju niikuinii temast vaimustuses. Sirgudes aga põrkab selline inimene tingimata kokku tõsiste raskustega. Liiga kõrge enesehinnang, mis on arenenud vanemate lõpmatu ülistamise abil, eksitab sama palju, kui liigse kriitika mõjul kujunenud liialt madal enesehinnang.
Kiitus peab olema välja teenitud. Tuleb nõustuda, et on rumal kiita last korrutustabeli oskamise eest, kui ta on selle selgeks õppinud juba 2-3 aastat tagasi. Kui aga matemaatika on tema nõrk külg, siis pole patt teda kasvõi üliväikese edusammu eest kiita. Kui laps on pingutanud, siis on ta kiituse ära teeninud. „Pingutus” on võtmesõna efektiivse kiituse taktikas.
Kiitus peab olema siiras. Laps peab tundma, et vanematel on tema pärast tõeliselt hea meel, et nad on tema üle südamest uhked.
Kiitus ei tohi olla formaalne. On terve hulk sõnu, mille abil on lihtne last eemale tõugata: tubli, hästi, tore… Kuni laps räägib oma isiklikest edusammudest, võib ju rahulikult omi mõtteid heietada, aega-ajalt lihtsalt trafaretseid sõnu kasutades. Mida talle siis veel vaja on? Sõnad on ju õiged ja head. Tähendab, formaalsus on täidetud. Jah, formaalsusega on kõik korras, efekt on aga vastupidine ootustele.
Soojust säästmata
Lapsed saavad suurepäraselt aru, et kohati ei ole õigete sõnade taga mitte midagi, et neid lihtsalt ei kuulatagi. „Ma ei ole huvitav. Minust tahetakse kiiremini lahti saada“ — see on ainus, mida laps sel ajal tunneb. Mis sa arvad, mis tema enesehinnanguga toimub? Ja ei tasu siis imestada, et täiskasvanute kõikidele püüdlustele vaatamata, elab ta kindlas teadmises, et teda ei kiideta mitte kunagi.
Lapse arusaamise järgi on kiitus soe emotsionaalne laine, mis levib inimeselt inimesele.
Muide, seda soojust ei ole tingimata vajalik sõnades väljendada. Suudle oma last tema edust kuuldes, kallista teda kõvasti. Las ta näeb sinu näol siirast rõõmu — ning siis on ta valmis mägesid paigast nihutama.
Allikas: Moy rebenok
