Miniatuurne jõehobu? Ei – merisiga!
Seitse aastat tagasi sai Marika Nekljudova tütar ema sõbranna käest kingituseks merisea, aga üsna peagi sai Bossist – see on loomakese nimi – hoopis ema lemmik. Mitte seetõttu, et tütar poleks Bossist hoolinud, aga hoopis ema sattus loomakesest vaimustusse.
„Mul on olnud enne igasuguseid loomi – jäneseid, hamstreid, liivahiiri ja arvasin, et mis see merisiga ikka on. Nagu närilised ikka,” jutustab Marika. Aga tuli välja, et on mõnus semu, keda saab näiteks hommikul kohvijoomise ajaks seltskonna mõttes sülle võtta.
„Merisiga elab peremehega ühes rütmis,” täheldab Marika, et võrreldes hamstritega, kes askeldavad öösiti ja päeval magavad, pakub merisiga hoopis rohkem seltsi.
Üsna peagi võttis Marika Bossile seltsiks ujeda Anfissa, paarikese pojad läksid kaubaks nagu soojad saiad. Üldse on Marikal kokku praegu viis merisiga – lisaks Bossile ja Anfissale kaisukaru meenutav Ameerika Teddy tõugu Maxi ja kaks Skinnit ehk ilma karvadeta merisiga Alice ja Marina.
Samuti peab Marika kahasse Bossi kinkija Irina Nikonkovaga meriseakasvandust IRMA (Irina juures) ja on üks merisigade pidajate ühingu Cavia Baltica eestvedajaid.
Kes on kauneim
„Klubi idee on tõugude aretamine, tutvustamine ja selgitustöö, kuidas merisigu pidada,” räägib Marika. „Rahvavalgustamiseks” ja meelelahutuseks korraldab ühing merisigade näitusi, mis peetakse üsna samadel alustel nagu koertenäitusigi – kohtunik hindab ja esmalt valitakse välja iga tõu parim esindaja ja lõpuks nende seast näituse üldvõitja. Hinnatakse looma pea kuju, kehaehitust, värvust, üldist seisundit, kõrvade kuju jms. Marikalgi on ette näidata mitu rosetti, mida tema loomad võitnud on. Et näitusel ka lõbus oleks, kuulub alati päevakavasse mõni võistlus, näiteks, kes sööb kiiremini salatilehe ära, kellel on kõige pikem karv, milline merisiga on kõige suurem või kõige väiksem jms.
Marika tõdeb, et ehkki Eestis on merisigade kasvatamine üsna lapsekingades, võrreldes Venemaaga või Soomega, leidub meilgi neid, kes tegelevad tõusigade aretuse ja kasvatusega tõsimeelsemalt. Ning osavõtjaid ja uudistajaid Cavia Baltica üritustele jagub.
Eri tõuge on merisigade seas lausa üle 80. IRMA kasvanduses on tõuge kümmekond, küll laineliste karvadega Tekseleid, pikakarvalisi Sheltisid, pööristega Rozette ja karvutuid Skinnisid.
Uudishimulikud Skinnid
Viimatinimetatuid viis aastat tagasi, mil merisigade kasvandus loodud sai, Marika sõnul Eestis polnudki, Alice sai toodud Soomest ja Marina Peterburist. Skinnid pälvisid näitustel rahvas seas ka kõige enam tähelepanu ja hämmeldust, et mis loomaga ometi tegu on. Kuna õige vähe karvu kasvab neil üksnes nina peal ja käppade otstes, on neid tihtipeale võrreldud jõehobudega.
Skinnid ongi saanud Marika lemmikuteks. „Nad on nii omamoodi,” põhjendab ta. Külmakartlikud nad seetõttu, et neil puudub kasukas, ei ole – kompensatsiooniks on nad kõrgenenud kehatemperatuuriga. Aga tuuletõmbe eest tuleb neid küll hoida.
Skinnid on ka väga elavad ja uudishimulikud. Kui neid puurist põrandale tõsta, siis käivad nad toas kõik nurgatagused läbi. Alice on ka suur poseerija ja demonstreerib end alati näitustel heal meelel ning laseb mõnuga pildistada. „Täitsa modell,” naerab perenaine.
Marina aga on lobamokk ja häälitseb palju. Üldse on kõigil neil oma iseloom, on Marika aastatega oma hoolealuseid hästi tundma õppinud. Kusjuures – pererahva tunnevad merisead väga hästi ära. Võõras võib neid ju sülle võtta, aga siis kipub loomake värisema, mida ei juhtu, kui pererahvas neid puutub. Uksest sisseasuvat perenaist tervitavad merisead valju viuksumisega.
