Kas valida beebile vanker, kandelina või kandemärss?
Kõige tavapärasem lahendus olukorrale on lapsevanker. Vankrit kasutatakse esimesed pool aastat ja siis ostetakse jalutuskäru. Suurem osa tänapäevastest lapsevankritest on valmistatud sünteetilistest materjalidest ja metallist. Paljud neist sisaldavad ka plastdetaile. Kuna vankri kasutusiga on enamasti üsna lühike ning materjalide töötlemise aste on kõrge, siis on toote ökoloogiline jalajälg üüratu. Vankri sünteetilistest materjalidest osasid ei koguta ümbertöötlemiseks ja prügimäel püsivad nad väga pikka aega.
Mitmed lapsevankreid valmistavad firmad kasutavad tootmisprotsesside käigus aineid, mis on ohtlikud nii tervisele kui ka keskkonnale. Näiteks on erinevate lapsevankrite koostisest leitud broomi sisaldavaid leegiaeglusteid, PVC-d ja isegi dibutüültina (DBT). Mõnede vankrite kattematerjalide värve on muudetud kirkamaks halogeenorgaaniliste ühendite abil. Seetõttu soovitab Bioneer enne vankriostu küsida, mis materjalidest toode valmistatud on.
Ökoloogilist jalajälge vähendab vankri kasutamine ka jalutuskäruna. Selline lisavõimalus on olemas enamikul vankritest, aga vanemad jätavad võimaluse kasutamata. Nimelt, võrreldes eraldi ostetud jalutuskäruga on lapsevanker oluliselt kogukam ja raskem. Teine võimalus vähendada toote ökoloogilist jalajälge, on kasutada vankrit tema eluea lõpuni, s.t. mitme lapsega järjest.
Mõnevõrra keskkonnasõbralikum on tavalise lapsevankri asemel valida ökolapsevanker. Näiteks Saksa firma Naturkind toodab kvaliteetseid vankreid, milles kasutatakse igal võimalikul juhul looduslikke ja keemiavabasid komponente. Kattematerjaliks on mahepuuvill. Pehmendustes kasutatakse naturaalset lambavilla. Kookoni kõvad osad on valmistatud puidust ja lükkesanga kate on naturaalsest korgipuust. Pärast vankri eluea lõppu jõuavad tema looduslikest materjalidest koostisosad kiiresti tagasi aineringesse. Ka ökolapsevankrit on mõttekas kasutada mitme lapsega järjest ja käruea lõpuni. Ökolapsevankri puuduseks võib lugeda tema üsna kõrget hinda.
Lapsevanker on tegelikult üsna „uudne“ leiutis. Palju kauem on inimkond kandnud oma lapsi erinevate kandmisvahenditega seljas, kõhul ja puusal. Ajalool on tavaks teha ringe ja jõuda vanade tõdede juurde tagasi. Lapsekandmine taasavastatud oskusena kogub maailmas ja ka Eestis järjest enam populaarsust. Nii saab imik olla oma vanema turvalises läheduses.
Lapsekandmine on üdini loomulik tegevus ja on vaid mõned reeglid, mida peab järgima. Nii ergonoomilise lapsekandmiskoti kui ka kandelina tervisliku kasutamise seisukohast on oluline, et kandmisvahend võimaldaks lapse asetamist nn „konna asendisse“, toetaks lapse selga ja vajadusel ka kaela ning oleks kandjale endale mugav. Kõik muu on lapsevanemate valik.
Kandelina võimalikult mitmekülgset kasutamist võib õppida kursustel. Sobiva kanga leidmisel võib kandelina või kandemärsi ise teha.
Võrreldes vankriga on lapsekandmisvahendite ökoloogiline jalajälg märkimisväärselt väiksem. Ergonoomilised lapsekandmiskotid (Ergo, Patapum, Bondolino jms) on enamasti valmistatud tavalisest või mahepõllundusest pärit puuvillast ning võivad sisaldada üksikuid plastikdetaile. Oma massilt on lapsekandmisvahendid oluliselt väiksemad kui vankrid.
Lapsekandmiskotid on mõeldud nendele lapsevanematele, kes peavad kandelina sidumist liiga keeruliseks. Kandelinad pakuvad omakorda rohkem kasutusvõimalusi ja nende ökoloogiline jalajälg on veelgi väiksem. Ideaalis võiks kandelina olla mahepõllumajandusest pärinevast kangast. Pikka kandelina saab kasutada ka rippkiige või hällina.
Need lapsevanemad, kes ei soovi last kanda kogu tema titeea jooksul, võivad seda teha ka ainult vankriperioodil ning võtta hiljem kasutusele kergema jalutuskäru. Igal juhul on selline kompromiss rahakoti- ja keskkonnasõbralikum.
Bioneer soovitab lapsevanematel enne ostude sooritamist aru pidada ning otsustada, mida täpselt vajatakse. Tasub kaaluda vajalike asjade soetamist kasutatuna. Nii uute kui ka kasutatud kaupade puhul on mõtet eelistad kvaliteeti odavale hinnale. Vaid sedasi saab ostudest pikalt rõõmu tunda.
