SEL NÄDALAL TALLINNA LOOMAAIAS: Askeldajad pesukarud
Naabrinna amuuri tiiger Speiga tunneb oma uute üleaedsete vastu suurt huvi. Tõmbab ninaga, et aru saada, mis elukad need sinna seina taha kolinud on.
Kui päevasel ajal tukuvad pesukarud keras kõrgel aknalaual, siis õhtu saabudes läheb tõsiseks toimetamiseks ja ringisebimiseks. Vaikse piiksuva hääle saatel turnivad nad okstel, vahel ronivad või ripuvad niisama käppadega puuri võrelaest kinni hoides.
Keset puuri troonivas väikeses basseinis loputatakse toidupalu või lihtsalt jahutatakse end.
Puuoksale on kinnitatud maiustusekarbike, kust pesukarudel tuleb head-paremat ise välja õngitseda. Kui üks õngitseb, istuvad vähemalt kaks kavalpead aga all maapinnal ja ootavad kaaslase käppade vahelt pudenevat toidukraami. Milleks pingutada, kui toit ise suhu kukub! Ega külastajadki pesukarusid ükskõikseks jäta. Ärge oma näppe loomadele loovutage!
Kes nad on?
Videvikulise aktiivsusega pesukaru (Procyon lotor) on pärit Põhja-Ameerikast. Elamiseks eelistab mõnd mahajäetud puuõõnsust või kaljulõhet veekogu läheduses. Pesukaru on sage külaline ka inimasulates, kus otsib toidupoolist prügikastides tuhnides. Toiduotsingul liigub pesukaru pesapaiga ümbruses umbes 1,5 km raadiusega alal. Söögiks lähevad konnad, kalad, närilised, marjad, tõrud ja puuviljad. Nime on pesukaru saanud selle järgi, et tal on komme saak enne söömist vette kasta. Siiski ei tee ta seda alati. McDonaldsi prügikastist leitut ta linnaväljakule basseini pesema ilmselt siiski ei läheks.
Põhjapoolsetel aladel võib pesukaru langeda taliuinakusse, Kanadas on see kestnud lausa neli kuud. Mida soojem piirkond, seda lühemasse taliuinakusse pesukaru jääb.
