Kuulsa karu sünnipäev
Juba üle saja aasta on lapsed üle maailma mänginud karuga. Tänapäeval on pea igal lapsel kaisukaru. Mõistagi on igal karul ka isiklik nimi, nagu Pätsu, Mõmmi või Puhh. Ühtlasi on neil karudel ka ühine nimi – teddy-karu. Umbes samamoodi, nagu iga Barbie-nukk on barbi, eks?
Miks just Teddy? Sest sellist nime kandis USA president, kes oli ametis siis, kui kaisukarude võidukäik maailmas algas. Presidendi tegelik nimi oli muidugi pikem: Theodor Roosevelt. Teddy ongi lühend Theodorist.
Theodor Roosevelt oli nimelt kirglik jahimees. Ükskord, 14. novembril 1902, seega 110 aastat tagasi, läks ta karujahile. Paraku polnud tal õnne, ükski karu tema püssi ette ei sattunud. Seepeale tuli presidendi kaaskondlastel inetu mõte püüda kinni elus karu ja siduda puu külge, et president sedasi oma jahisaagi käte saaks. Nii ka tehti. Kuid Roosevelt arvas, et juba kinnipüütud karu ei ole aus maha lasta. Nähes puu külge seotud looma, olevat president naljaga pooleks hüüdnud: „Halastage karule!“.
Kaks päeva hiljem ilmus suures Ameerika ajalehes Washington Post naljapilt presidendist ja karust. Ainult et seal ei kujutatud karu nii, nagu ta looduses on, vaid nunnut karupoega, kes kahel jalal püsti seisab. Üks New Yorgi väikese kommipoe omanik lasi oma naisel selle pildi järgi päris mängukarusid meisterdada ja hakkas neid müüma. Ja kuna inimestele mängukarud meeldisid, asutas mees – Morris Michton oli ta nimi – väikese mänguasjavabriku Ideal Toy Company. Ühtlasi saatis ta mõned oma karud kingiks Rooseveldi tütardele, paludes luba panna mänguasjale nimeks Teddy. President oli lahkesti nõus, ja teddy-karu oligi sündinud.
Täpselt samal ajal sündis samasugune karu ka Euroopas. Selle kavandas tsirkuses nähtud karude järgi saksa kunstnik Richard Steiff ja meisterdas valmis tema tädi. Margaret Steiff oli nimelt osav mänguasjameister. Esimene karupoeg oli 55 cm pikk ja seisis püsti kahel võimsal käpal. See mänguasi võitis esikoha ka Leipzigi mänguasjanäitusel, ning leidis üsna pea tee ka Inglismaale ja USAsse, kus seda tuhandete kaupa osteti. Alates 1905. aastast oli Steiffi karul ka oma tunnusmärk – kõrva sisse torgatud metallist nööp. Sellise nööbiga karud on praegu väga hinnalised.
Karumood levis peagi üle Euroopa. Kümme aastat pärast esimese Steiffi karu leiutamist oli üksnes Euroopas juba ligi 40 firmat, kes tootsid kaisukarusid. Kui puhkes esimene maailmasõda, hakati Inglismaal tootma spetsiaalseid karusid, mida sõdurid said endale põuetaskusse panna. Need karud käisid koos isadega sõjas, ja tulid appi lastele, kes ennast üksikuna tundsid. Nad olid toredateks mängukaaslasteks mitte ainult tüdrukutele, vaid ka poistele. Ja kui poisid ja tüdrukud suureks kasvasid, ostsid nad kaisukarud ka oma lastele.
Paljudes peredes hoitakse vanad mängukarud alles ka siis, kui nende omanikud on juba ammu suureks kasvanud. Ja see on väga hea, sest nii saavad vanad karud koos uutega esimese karu sünnipäeva tähistada!
Kas teadsid, et ...
... on täiskasvanud inimesi, kes koguvad vanu karusid ja on nõus mõne eest väga palju raha maksma?
...et juba sada aastat tagasi kirjutati esimene raamat kaisukaru seiklustest ja vändati ka esimene multifilm?
... et kõige kuulsam raamatukaru, 1926. aastal sündinud A. A. Milne’i karupoeg Winnie-Puhh, polnud alguses sugugi nii paks nagu Walt Disney multifilmis. Christopher Robini karu oli hoopis pikk, pehme ja kurva näoga!
...et Eestis on ilmunud Tiia Toometi „Suur karuraamat“, kus räägitakse paljude kuulsate inimeste karudest.
Fotod: Viive Noore kogust.
