SEL NÄDALAL TALLINNA LOOMAAIAS: Jääkarude lugu
Ajutine kodu – vana veneaegne sõjaväehoone pole suursuguse looma koduks küll kõige paslikum, kuid ajutistel asjadel kipub olema komme jääda kauemaks, mõnikord liigagi kauaks kestma.
Kesistele oludele vaatamata on jääkarud Tallinnas aegade jooksul siiski edukalt paljunenud.
Meie viimase aja kuulsaim jääkaru oli suur ja võimas Franz. Oli, sest tema elupäevad on nüüdseks otsa saanud, tema elu aga algas ja lõppes vabaduses. Algas tema lugu 1988. aastal, mil neljaliikmeline seltskond püüdis Franz Josephi maalt kinni neli isast jääkarupoega. Neist kaks, Franz ja Joosep, toodi Tallinna loomaaeda. Tegelikult polnud mõmmikute nimed esialgu mitte Franz ja Joosep, vaid Ais ja Berg. Ais muutus Tallinnas Joosepiks ning Berg Franziks. Mõlemad valged karvapallid olid tigedad võitlejad. Loomade kohta peetavast päevikust võib leida hooldaja poolt kirja pandud read 1988. aasta maikuust: „ Moskvast toodi meile kaks jääkarupoega, mõlemad on tigedad. Tahavad piima, aga söövad hea meelega ka kohupiima ja putru. Eriti agressiivne on Berg“. Looduses tähendab iga suutäis suuremat võimalust ellu jääda. Loomaaias söögimuret pole, kuid sellest hoolimata kaklesid mõmmikud iga suutäie pärast. Keda huvitab, kuidas Franz Tallinnasse jõudis ja mis ekspeditsioonil põnevat juhtus, sel tasub lugeda Mati Kaalu, Aleksei Turovski, Vladimir Fainšteini ning Ülo Russaku poolt kirjutatud raamatut „Nad kuuluvad maailmale“. Raamat väärib tõesti lugemist.
Franzi elu lõppes hiljuti tööle asunud kogenematu talitaja eksimuse tõttu. 8. septembril 2007 jäi puuriuks peale koristamist korralikult sulgemata ja Franz pääses puurist. Külastajad olid uudishimulikud ja trügisid lähemale, seades ennast suurde ohtu. Kohale kutsutud veterinaar uinutas looma. Kahjuks lõplikult. Jääkaru süda ei pidanud vastu. Hilisem uurimine eksimusi uinutamises ei tuvastanud. Kuid selliseid sündmusi ei taha ükski loomaaed oma ajalukku. Ometigi õnnetusi juhtub.
Franz koos praegugi loomaaias elava Vaidaga jõudsid anda maailmale mitmeid järglasi. Vaida, kes on sündinud 1984. aastal Kaasani loomaaias, jõudis Tallinnasse 5. mail 1987 aastal. Vaida andmekaardil ilutseb aga üldse nimi „Uaidi“. Ilmselgelt selle nimega teda ei kutsuta, keel läheks sõlme. Vaidat tuntakse kavala loomana, talitajad on temaga (ja ka kõigi teiste karudega) aegade jooksul kurja vaeva näinud. Vaidale nimelt ei meeldi, kui luuk suletakse. Seetõttu käib ta kärmelt sisepuuris toidu järel, veelgi parem – venitab ennast nii pikaks kui võimalik, et toit kätte saada, endal jalg samal ajal luugi vahel. Päevaraamatu sissekanne mais 1990 pajatab: „Vaida lõugab kui veduripasun, nii kui luuk lahti teha, rabab toidu ja laseb varvast“. Veel üks sissekanne: „Pärast armuaega on kui pöörane mänguhoos. Alustuseks hüppas 10 korda järjest basseini, siis jooksis meeletu galopiga ringiratast, voolik hambus, lõpuks aga maandus jälle basseini, kus läks ägedaks madinaks. Franz vaatas seda kõike üsna lolli näoga pealt“.
Vaidal ja Franzil on sündinud neli poega. 1995. aastal sündis Jasper, kes kasvatati üles loomaaia titetoas lutitades. Jasper elab praegu Kaunase loomaaias.
1996. aastal sündis Marta, 1998. aastal Mart. Mõlemad elavad praegu Hiinas.
16. detsembril 2002 sündis Vaida ja Franzi viimane järeletulija, Frida. Frida elab praegugi Tallinna loomaaias. Temast aga järgmine kord.
