Krutskeid täis jääkarud Tallinna loomaaias
Eelmisel nädalal sai kirjutatud loomaaias elavast emajääkaru Vaidast ning lahkunud isajääkaru Franzist. Sel nädalal aga kuuleme nii mõndagi kahe teise jääkaru – isase Nordi ja emase Frida kohta.
Nord, suur ja tugev isasloom, sündis 23. novembril 2001 Viinis. Tallinna saabus ta 10. aprillil 2009 Moskva loomaaia kingitusena Volokolamskist. Mõnda aega on ta elanud ka Novosibirskis. Moskvas kutsuti Nordi hellitavalt Kefirtšikuks. Teadagi miks – tema lemmikjook oli keefir.
Nordi reis Tallinna ei kulgenud viperusteta, piirivalve hoidis karu ja teda transportivaid loomaaiatöötajaid viis tundi piiril kinni. Ei ole lihtne Venemaalt Euroopa Liitu siseneda, vähemalt koos jääkaruga mitte. Aga bürokraatia kiuste jõudis Nord Tallinna kahe teda pikisilmi ootava emaslooma juurde.
Nord on paras pujään, nagu naaberaedikutes elavad Vaida ning Fridagi. Ta ei taha, et teda siseruumidesse suletakse. Kui karu ei taha, siis karu ei lähe ka. Kui Nord Tallinna saabus, loodeti temast kaaslast mõlemale emasloomale. Esialgu vaatas Nord aga rohkem vana emaslooma Vaida poole. Samas, kui ta Vaidaga kokku lasti, siis käitus ta kui väike emme sabas kõndiv mõmmi. Võta siis kinni, mis suhe neil on. Karusid jälgides võib tähele panna lausa armukolmnurka. Nord vaatab Frida ema Vaidat, Frida saadab aga Nordi pika pilguga. Olenemata kehvadest elutingimustest keeb karude aedikutes tormiline elu.
Franzi ja Vaida viimane järeltulija 16. detsembril 2002 sündinud Frida on loomaaias elavatest jääkarudest kõige uudishimulikum. Kui mitte käpp, siis vähemalt nina või silm on puurivarbade vahelt pidevalt väljas. Küll ta hüppab, et kaugemale näha, tihti seisab kahel käpal. Peamiselt luurab ta muidugi talle tuttavate inimeste tegemisi. Puuri ees seistes tasub jälgida karu käitumist, kui talitaja aedikust möödub.
Fridal on ka üks ulakas komme: nimelt armastab ta külastajaid ehmatada, hüpates hooga basseini ja pritsides lähedalseisjad läbimärjaks. Selle kombe on ta oma isalt Franzilt üle võtnud. Franz oli sel alal lausa suurmeister, kes oskas hüpata just siis, kui keegi seda ei oodanud. Kui ta adus, et võre taga seisjad hüpet ootavad, siis jalutas ta basseini äärt pidi ja jättis ootajad pika ninaga. Pole ju mõtet hüpata, kui sellele kiljumist ja rapsimist ei järgne.
Karu käpad on osavad. Kõike, mida puurivarbade vahelt lähemale sikutada annab, seda ka sikutatakse. Kord sai Frida kätte kanalistasioonikaevu kaane, tema jaoks uue mänguasja. Pikalt tal see pidu siiski ei kestnud, kaevukaas astetati peagi omale kohale tagasi.
Kõvad mängijad on kõik jääkarud. Nende lemmikmänguasjadeks on vanad autorehvid, mida saab kaela riputada, väänata, basseini uputada või niisama hambus ringi tassida. Kui aga kellelgi on üle mõni korralik merepoi, siis karud on selle üle väga rõõmsad.
Igapäevaselt saavad jääkarud sea- ja veiseliha, kala, puu- ja juurvilja. Loomaaias on antud jääkarudele ka hülgeliha, aga see pole osutunud menukaks – võõras maitse, pole ju harjunud.
Soovitan varuda aega ning jäämõmmikute tegemisi rahulikult jälgida. Kui seda teha talvel, nende lemmikaastaajal, siis tuleb end muidugi hästi soojalt riidesse panna. Kindlasti aga ei tasu karudele midagi ulatada. Karu on kiire ja võib ulatatu koos käega kinni krahmata, oma jäsemetest ei taha aga ju keegi ilma jääda.
Usume, et ühel ilusal päeval saavad meie kolm võimsat jääkaru endale väärilise kodu! Toetusi saab jagada SIIT.
