Väike pildike laste mänguväljakult. Noored emad räägivad elavalt kõrvalasuva kaubanduskeskuse odavast väljamüügist. Vanaema aga… Tänapäeva maailma uudised, mood ja muu taoline ei paku talle erilist huvi. Tema teab selle kõige hinda. Ning hetkel on talle palju tähtsam tema lapselaps, kellele on vaja lepatriinut näidata. Veel jutustab vanaema lapsele, mille poolest on kasulik teeleht. Hiljem aga on isa imestunud, kui võsuke ruttab ta veritsevat haavakest teelehega katma. Vanaema õpetas!

Siit ka teine nukker näide. Isa käratab närviliselt pojale peale, kes end esimest korda jääl olles halvasti tunneb. Millal see „treener” siis nii ära väsis? Oma ja ainus poeg ju… Vanaisa aga õpetab pojapojale tundide viisi, kuidas akvarelle kasutada. Ja kõik tuleb kenasti välja. Ei mingeid täiskasvanute närve ega laste pisaraid.

Jõulude ajal unistab Erik robotist ning räägib sellest vanaemale, mitte vanematele, kes murravad meeleheitlikult pead, mida oma lapsukesele kinkida. Triinu tõi lasteaiast koju oma katkise nuku, kuid oma suurest murest jutustab ta hoopis küllatulnud tädile.

Mis siis nüüd ette võtta? Kas tõesti oleme oma lapsest psühholoogilises mõttes niivõrd eraldunud, et meil pole huvitav temaga suhelda? Või huvitab meid vaid tema lauba kuumus ja täis kõht?

Kino või doomino?

„Me käime oma lapsega teatris, vaatame kõiki lastefilme… Mida veel? Meiega küll nii palju aega ei veedetud!”, võivad paljud lapsevanemad solvunult hüüatada. Kuid see on vaid ühine vaba aja veetmine. Palju põnevam on teada saada, mis toimub siis, kui pere kinost koju tuleb. Vanemad asuvad tavaliselt oma toimingute kallale. Lapse ettepanekule mängima hakata vastatakse hämmeldunult: „Me olime sinuga koos ju kolm tundi. Kas sellest on sulle veel vähe?”.

Muidugi vähe! Istuda koos ema ja isaga kõrvuti toolidel, saada selle aja jooksul kümme märkust ning arutada, milline popkorn on parim — kas see on suhtlemine? Täpsemalt on see suhtlemise imetilluke osake. Kas siis tõesti tuleb täiskasvanud inimestele seletada, mis asi see suhtlemine on?

Kui te räägite üksteisele sellest, mis on teie jaoks huvitav ja tähtis, siis see on suhtlemine. Nii rääkige lapsele oma tööst, tema käest aga küsige, millega ta lasteaias tegeles. Kui sinu mees või sõbratar sinuga vesteldes kusagil pilvedes hõljuvad, siis sa ju ometi tunned seda. Ja sa palud neid, et nad sind tähelepanelikumalt kuulaksid. Ka lapsed tunnevad selliseid asju. Niisiis, olge ausad. Kui te tulite koos teatrisse, olge ka mõtteis koos. Süüvi etendusse, jälgi, milliseid mänge mängitakse vaheajal fuajees, kus müüakse maiustusi…

Suhtlemine on mäng kahele. Ehitage koos maja, värvige koos mune, mängige koos doominot. Lapse jaoks on kõige tähtsam selline suhtlemine, kus ta saab rääkida ja mängida koos vanematega.

Koos on lõbus!

Täiskasvanute elu, kuigi täis rutiini ja olmeprobleeme, kuulub neile ning nad võivad end kuidagi ikka lõbustada. Tuleb tahtmine — võib minna poodidesse kolama või suunduda kinno. Mida aga näeb tavaliselt laps? Oma tuba, laste mänguväljakut ja … võib-olla puhkepäeviti vanaema korterit. Kas sa käid koos temaga pargis, kas võtad ta poodi kaasa või on ta sulle koormaks? Aga ausalt, palun! Ning, kui lapsevanem võtabki lapse kaasa, siis tõukab ta vaikides käru või hoiab lihtsalt lapsel käest kinni. Ta vastab väikese küsimustele vastu tahtmist, koguni ärritatult. Kuidas sa ennast tunneksid, kui su sõber kutsuks sind parki jalutama ning vaikiks terve aja, aeg-ajalt nõudes sinult vaid, et sa maha ei jääks ega teda küsimustega tüütaks?

Kui me oleme tõeliselt kellegi lähedal, siis see tähendab, et tunneme tema armastust ja tähelepanu. Vastasel juhul võiks sellist seltskonda nimetada juhuslikuks naabruseks, mitte enam. On muidugi olemas perekondi, kus on kombeks vaikides jalutada, vaikselt oma õhtuid veeta, kumbki on oma asjadega tegelemas, kuid ometi on tunda rõõmu sellest, et lähedased on kõrval. See on suurepärane perekondlik atmosfäär. Siin on vaid üks „aga”, kas teie laps on juba küps sellise suhtlemise jaoks? Kui perekonnas on kõik täiskasvanud rangel dieedil, siis see ei puuduta ju ometi lapsi.

Jah, lapse lugematutele küsimustele vastata polegi alati nii lihtne. Kuid sinu suhtumisest oma lapsesse räägib suurepäraselt ka lahke pilk ning see, et hoiate käest kinni. Usu, võib suhelda ka ilma sõnadeta!

Mille eest? Aga lihtsalt niisama!

Kui peatada tänaval 10 suvalist möödakäijat ja küsida, kas neid on täna kordki kallistatud, suudeldud, nende kätt surutud, siis vastused pole ilmselt eriti positiivsed. Kahju… Järgmisele küsimusele, kas neile jätkus lapsepõlves küllalt hellust ja tähelepanu, on vastused veelgi nukrama alatooniga. Kui siis küsida, kuidas see on mõjutanud nende edasist elukäiku, tõdevad paljud, et vahel tunnevad nad end väga üksildastena ning nad tahaksid nii väga tähelepanu, kuid paraku puudub oskus seda paluda. Seega tuleks pingutada, et meie laste vastused sarnastele küsimustele kõlaksid tulevikus rõõmsamalt.

Pane nüüd arvuti kinni ja mine oma lapse juurde. Lihtsalt niisama. Jah, ta ei kutsu sind hetkel. Ta vaatab multikaid või mängib legodega. Ja mis siis? Silita lapse pead, lihtsalt niisama. Suudle teda laubale, kui lähed kööki, kallista hetkeks. Ja kui sinult küsitakse: „Mis nüüd?”, ütle: „Ma lihtsalt armastan sind!” Selliseid hetki on lapsele alati vaja. Ta tunneb su suhtumist temasse, sinu meeleolu.

Mida sa oma väikesest tead?

Kõik algab lasteaiast, esimesest lapsehoidjast või esimesest klassist. Siis, kui me ei ole enam pidevalt oma lapse kõrval. Tema aga kasvab, areneb ja … muutub meie jaoks üha mõistatuslikumaks. Kurb on see, et seda mõistatuslikkust me otsekui ei märkagi.

Me saame sellest teada, kui küsitleme kasvatajaid, jälgime last ja esitame talle küsimusi. Ning üritame sellele kõigele reageerida. See ei tähenda, et kavatseme lapse iga tuju järgida. Me tahame vaid mõista teda, aru saada, milline ta on. Selline lähedus lapsega aitab teada saada tema hirmude ja murede põhjusi.

Mida laps tahab?

„Ema ma tahan seda eeslit”, kostab lapse hääl mänguasjade poes.

„Eeslit?”, küsib ema hämmelduses. „Võib-olla on parem ikkagi nukk”.

Selline dialoog siis. Laps toodi poodi ning küsiti isegi ta arvamust. Ainult et teda ei kuuldud.

Tahaks selle ema käest küsida, kellele ta tegelikult soovib seda kingitust osta? Kas väikesele tüdrukule oma lapsepõlvest, kellel ei olnud selliseid nukkusid või siiski oma lapsele, kellel on omad eelistused? Ei tohiks ju olla ükskõik, millest laps unistab. Võib-olla tahab ta hakata just eesleid koguma. Ent seesama ema on ehk hiljuti ostnud endale kümnenda punase huulepulga, isa aga armastab ajakirju kokku osta ning neid siis riiulile asetada. Kummaline? Sellised „iseärasused” on lubatud ka sinu lapsele. Ilmuta tema vastu huvi ja austust.

Veelgi naljakam ja traagilisem on, kui elavaloomulisest lapsest tahetakse teha maletajat, sest ise sai sellest lapsepõlves unistatud. Vanemad tahavad sageli kasvatada lapsest kedagi konkreetset. Kas iseennast, kuid õnnelikumat ja edukamat, või siis mingit ideaali, mida sunnib peale ühiskond…

Varjatud tunded

Vahel ei räägi laps oma probleemidest seetõttu, et ta ise ka ei teadvusta neid endale. Vahel aga vaikib, kuna kardab sinu reaktsiooni või lihtsalt ei taha sind kurvastada. Kui mõistad, et laps on vastu võtnud mingi otsuse sellepärast, et sind mitte kurvastada, siis tuleb temaga sellest rääkida — tänada teda tema armastuse eest. Vabandada tema ees, kui oled süüdi.

On väga oluline, et lapsega suheldes ei kanta maski. Kas sulle ei meeldi tema sõber? Siis räägi lapsele sellest ja selgita, miks ei meeldi. Kui sa aga otsustasid vaikida, siis ära ürita oma rahulolematu näoga lapsele arvamust avaldada. Maskita käitumist tuleb ka lapsele õpetada. Ole temaga avameelne ja õpeta sedasama tallegi.

Perekond, see on tagala, varjend, turvaline saar keset kõikehävitavat tsivilisatsiooni epohhi. Siin peab laps aru saama, et teda võetakse just sellisena, nagu ta on, et siin ei teeskle keegi ega kanna maski. Perekond, see on hingeline lähedus, need on inimesed, kes pole mitte üksnes lapse kõrval, vaid ka tema südames.