Suvi tuleb — kõige tähtsamad nüansid, mida silmas pidada lapsehoidja valikul

Lapsehoidja valik pole kerge ülesanne. Kuid suviti lähevad lasteaiad puhkusele ja algklasside õpilasedki vajavad mõnikord kedagi, kes neid vaataks. Proovi juba hoidjat valides vaadata-tunnetada-mõelda, missuguseks võib lapse suhe hoidjaga kujuneda. Tutvustame erinevaid hoidjatüüpe ja olukordi, mida nad endaga kaasa toovad.

Me kõik teame, et mitte ükski hoidja ei suuda lapsele asendada ema. Kui aga hoidjat on tarvis, siis tuleb tema valikul olla väga vastutustundlik. Tema hakkab ju mõju avaldama mitte ainult lastele, vaid ka kogu perele. Hoidja võib käivitada protsesse, mille tulemused ilmuvad alles aja jooksul nähtavale. Seetõttu on äärmiselt oluline teada, mida me tegelikult tahame inimeselt, kes hakkab omama sellist võimu. Ning isegi siis, kui oleme veendunud, et tegime õige valiku, tuleb jääda ikkagi tähelepanelikuks, kuulatada oma vanemlikku intuitsiooni ja jälgida hoolikalt muutusi oma laste käitumises, et meie head kavatsused ei lõpeks hoopiski kurbade tagajärgedega.

Vaadelgem siis enam-vähem selgepiirilisi lapsehoidjate tüpaaže.

Täiuslikkus ise

3-lapselisse perekonda tuli noor ja energiline lapsehoidja. Ta jõudis kõike teha. Laste elu muutus tundmatuseni, nad olid oma hoidjast vaimustuses. 

Samasuguse kergusega hakkas too ka teisi kodakondseid suunama — isegi perenaisele soovitas, millist kleiti õhtul kanda.

Kui ta siis ühel päeval teatas, et sõidab lapsehoidjaks Prantsusmaale, saabus perre kaos. Lapsed ei väsinud süüdistamast vanemaid, et nood lubasid nende armastatud hoidjal lahkuda. Ja ka täiskasvanud ei osanud enam endiga hakkama saada.

Millised ohud siis ootavad vanemaid, kelle deviisiks on: „Meie lapsel peab olemas ideaalne hoidja!”

Kaob vanemate autoriteet.    Valides täiuslikku hoidjat, peab olema valmis, et kõige tähtsamaks inimeseks laste jaoks saab just nimelt tema.

Lastele on ta tõeline ime. Ühelt poolt täiskasvanu, kes aitab igas olukorras, teisalt — otsekui eakaaslane.

Lapsehoidja kasutab neid olukordi vaheldumisi — „ülal” ja „võrdne“ — nii hiilgavalt, et vanemad ei saa talle ligilähedalegi. Olles sellisest täiuslikust lapsehoidjast võlutud, annavad nad talle juhtimise üle.

Võttes vastu oma liidripositsiooni, muudab lapsehoidja ajapikku vanemate autoriteedi laste silmis olematuks. Eriti raske on see emale — lapsed ei arvesta enam temaga ning tema igasse täiesti seaduslikku nõudmisse suhtutakse nüüd umbusklikult.

Piiride lammutamine.   Superlapsehoidja ei täida üksnes oma otseseid kohustusi, vaid mängib pere elus õige mitmeid teisigi rolle. Ta tegeleb asjadega, mis sisuliselt temasse ei tohiks puutuda.

Selline hoidja täidab kogu maja, ning lapsevanemad lubavad seda rõõmuga — vahel tahaks ju nii väga vabaneda vastutuse koormast… Paraku tunnetatakse hiljem ilma temata enda täielikku abitust.

„Mina ise”.    Superlapsehoidja on nagu Mary Poppins, kelle jaoks on teda ümbritsevad inimesed vajalik publik, et temast vaimustuda. Selline hoidja teeb kõik, et teisi enda külge köita, kuigi ise ei tunne siirast seotust mitte kellegagi.

Seetõttu ei jää „Mary Poppinsid” kauaks ühte kohta pidama — täiskasvanud hakkavad aja jooksul märkama nende tõelisi külgi. Seega ootavad nad õiget tuult ja lendavad oma  kuulsuse oreoolil uute „ohvrite” juurde. Mis aga hakkab juhtuma peres, mille nad maha jätsid, see ei huvita neid karvavõrdki.

Niisiis on superlapsehoidja ära lennanud. Mida ta siis endast maha  jättis? Vanemliku autoriteedi krahhi laste silmis ning vanemate enesehinnangu languse, eriti emade puhul.  Lastes aga tekib usaldamatus ümbritseva maailma suhtes, sest nende lootusi on petetud.

Lapsehoidja — professionaalne kasvataja

Ema on suure asutuse juhataja ja kasvatab oma 7-aastast poega üksinda. Tal on palju tööd ning laps jääb sageli üksi koju. Enne järjekordset tööreisi otsustas ema, et on aeg palgata lapsehoidja. Poeg ei kuula enam sõna, õpetajad on mures, et ta on sattunud kahtlasse vanemate poiste seltskonda. Ema tahtmine oli, et lapsehoidja oleks range ja nõudlik. Talle soovitati endist algklasside õpetajat, kelle lapsed olid äärmiselt distsiplineeritud.

Rahuliku südamega sõitis ema Londonisse tähtsat lepingut sõlmima. Koju tulles oli ta meeldivalt üllatunud: poisist oli saanud eeskujulik laps ja ka signaalid koolist lõppesid.

Paraku — kusagil nelja kuu pärast — hakkas ema märkama, et laps kurvastab sageli, õhtuti aga istub lihtsalt oma toas.

Ta asus asja uurima. Selgus, et lapsehoidja tõi poisi kohe pärast kooli koju, seejärel söödi lõunat ja valmistati kodused ülesanded, siis mindi jalutama.

Lapsehoidjal olid omad kindlad nõudmised:  „Sa ei tohi nende ja nende lastega suhelda, nad on huligaanid”, „Sa oled juba täiskasvanu ega tohi tormata ringi pea laiali otsas”. Positiivsed tulemused olid silmnähtavad ja ema toetas hoidjat.

Ta silmad avanesid alles siis, kui avastas lapse voodi alt seljakoti, kust leidis maailma kaardi, väheke raha ja kortsunud foto, millel oli nende pere enne lahutamist. Poeg valmistus põgenemiseks!

Lapsehoidja ükskõiksus.   Selline hoidja loob kodus enda jaoks mõistetava atmosfääri ega mõtle üldse lapse tõelistele vajadustele. Üle kõige hindab ta iseenda ettekujutusi ning enda elulaadi.

Lapsehoidja kujundas poega just nii nagu kunagi oma õpilasi. Teda ei huvitanud, mida poiss ise soovib, sest kõik taoline oli tema jaoks vaid hellitamine.

Laps on mahajäetud ja üksi.  Hoidja kinnitas: „Ärge muretsege, minuga muutuvad lapsed kiiresti sõnakuulelikeks”. Emale see sobis.

Paraku unustavad lapsevanemad, et hoidja peab jagama lapsele vajalikku soojust ja hoolitsust, et too ei tunneks end üksinda siis, kui vanemaid ei ole kõrval. Kuid „kodujuhtijad” ei anna põngerjatele emotsionaalset lähedust ja kaitstusetunnet. Neid ei huvita, et lastele on suhtlemine sama oluline kui õhk, et nad tahavad sõbrustada eakaaslastega ning tunnetada täiskasvanute tuge.

Kaitsetus jõu ees.   Selline hoidja lämmatab lapse tahet. Ta kehtestab tohutul hulgal keelde ning karistab pidevalt. Samas ei tunne laps toetust ka vanemate poolt ning ta ei otsi enam kaitset emalt, vaid valmistub salaja põgenemiseks.

Kui vanemad on valinud sellise hoidja, tunneb laps mahajäetust, üksindust ning tal kujuneb välja pilt vaenulikust maailmast. Et sellest pääseda, valivad lapsed sageli kaitseviisi, mis on nende jaoks jõukohane — põgenemise. See võib olla sulgumine oma sisemaailma, virtuaalsesse keskkonda või isegi tõeline põgenemine kodunt.

Kõige „sobivam” lapsehoidja

Üks ema vahetas oma 3-aastase poja hoidjaid peaaegu iga kuu. Laps polnud ühegagi rahul — kord oli hoidja kuri, kord oli lapsel igav, kord teatati lihtsalt, et seda hoidjat ei taheta enam. Ema allus lapse tahtmistele ja seletas kõigile, et hoidja valikul on kõige tähtsam tema head suhted lapsega.

Ta kinnitas, et tema last ei ole võimalik alt vedada, et too tunneb kohe ja saab aru, kes tema ees seisab. Seetõttu on ema valmis kõigeks, et vaid väärikat inimest leida.

Nii jätkus kaks aastat — hoidjad vahetusid, poeg aga muutus koduseks türanniks. Tema kapriisid laienesid kõikide pereliikmete peale. Laps ei allunud enam kellelegi ega millelegi. Ent ema leidis, et poja selline  käitumine kinnitab tolle iseloomu tugevust.

Vanemad, kes on oma laste heaks valmis kõigeks, on veendunud, et tuleb rahuldada lapse kõiki soove. Inimesed suhtuvad aga neisse kui üliarmastavatesse ja ülihoolitsevatesse.

Selliselt ülihoolitsetud laste vanemad ei mõista aga paraku, millise traagilise finaalini juhivad nad oma lapsi.

Hierarhia hävitamine.    Vanemad peavad oma lapse jaoks olema vaieldamatud autoriteedid. See on vastastikuste suhete loomulik hierarhia. Ning kui vanemad võtavad majja hoidja, peab temagi omama „tähtsa täiskasvanu” staatust.

Kui aga lubada lastel suhtuda täiskasvanusse hoolimatult, hävinevad laste ettekujutused vastavast alluvusvahekorrast.

Antud ema, kiites heaks lapse kapriisid ning vahetades hoidjaid kui kindaid, näitas lapsele, et täiskasvanud on temast sõltuvad inimesed ning tantsivad kindlasti tema pilli järgi.

Kui aga eelkoolieas pole lapsel olulisi täiskasvanuid, kaotab ta oma isiksuse kasvuks hädavajalikud orientiirid. Hierarhia lõhkumine annab lapsele võimaluse allumatuseks, agressiivsuseks või siis mitte vähem hirmutavaks passiivsuseks.

Vastutuse veeretamine enda kaelast.  Paljud vanemad loovad vastastikuseid suhteid oma lastega printsiibil: „vabadus-võrdsus-vendlus”. Nad arutavad lapsega läbi absoluutselt kõik ja järgivad lapse käske.

Paradoksaalne, kuid paljud meist suhtuvad sellisesse käitumisse kui „vanemliku armastuse etaloni”.  Tegelikult on aga selline armastus keeldumine võtta endale vanema roll, seega kehtestada täpsed piirid, normid ja käitumise reeglid, millega luuakse kindel keskkond lapse arenguks.

Vanemlik vastutus nõuab pingutust, paraku langetavad täiskasvanud selle aga laste õlgadele. Nii sunnitakse lapsi vastu võtma otsuseid, milliseid vanemad ise pole võimelised vastu võtma. Seetõttu on selline „armastus” väga julm. Laps jääb nii ilma talle vajalikust ohutustundest. Laste kapriisid ja hüsteerika on sel juhul appihüüd. Nad paluvad vanemaid  end kätte võtta ja hakata neid kasvatama, nagu peab.

Frustratsiooni puudumine

Lapsed vajavad vanemaid, kellele saab loota. Neile on eluliselt vajalik, et lähedal oleksid täiskasvanud, kes täidaksid ausalt ja vastutustundlikult oma kasvataja kohustusi. Ning et kehtestatud piirid ei liiguks vastavalt lapse kapriisidele. Nii õpib laps arvestama mõistlike piirangute ja keeldudega. See on vajalik ta psüühika küpsemiseks.

Ent kõikelubav „ideaalne maailm” tekitab emotsionaalset ebaküpsust, infantiilsust ning egoismi. Selliselt käituvad täiskasvanud hävitavad lapse isiksuse.