Miks mõned lapsed ja täiskasvanud tunnevad häbi ja teised mitte eriti?

Igaüks on kunagi häbi tundnud — nii lapse kui ka täiskasvanuna. Näiteks kui olete parajasti ülemust taga rääkinud ja pole märganud, et ta juba ammu samas ruumis viibib. Või kui elukaaslane sai teada, et väidetav soodushinnaga ostetud toode oli tegelikult kallis disainerikaup. Sellistel hetkedel tunneme häbi. Seda tunnet ei ole võimalik alla suruda. Kuid häbi ei ole erinevalt vihast, kurbusest ja rõõmust “kaasasündinud” tunne.

See, mille üle häbi tuntakse ja kas üldse tuntakse, määrab keskkond, kus me kasvame. Häbi on väga ebameeldiv tunne. Eriti väikeste laste jaoks.

Häbitunde vallandab sageli mina-ideaalile mittevastamine

Häbi mõistmiseks tuleb teada saada, millised primaarsed tunded sellega seotud on. “Häbitunde vallandab sageli mina-ideaalile mittevastamine,” räägib Hamburgi psühholoog Kora Krüger. See kehtib nii pereisa kohta, kes varjab pere eest häbi tõttu oma töötuks jäämist, kui ka lapse kohta, kes ei julge kunstilembesele emale rääkida kunstiõpetuses saadud kahest. Mõlemad häbenevad, et ei ole suutnud endale esitatud nõudeid täita.

Lapsed tunnevad häbi sagedamini kui täiskasvanud

Lapsed sõltuvad väga palju vanemate, õpetajate ja sõprade poolehoiust ja tunnustusest. Seetõttu on enamiku laste jaoks väga tähtis see, millise mulje nad teistele jätavad. Võimalusel väldivad nad kõike, mis võib tekitada häbi. Nii on näiteks teada, et kui peaaegu terve klass mõnda bändi vihkab, siis fännavad selle bändi poolehoidjad oma iidoleid salaja, lootes, et kaasõpilased sellest teada ei saa. Mõnikord võib aga hoopis teiste tunnustuse poole püüdlemine kaasa tuua häbitunde.

Joonas tahtis enda positsiooni teiste hulgas nalja rääkimisega parandada

Joonas on prillidega vaikne poiss, kes muidu roppude anekdootide rääkimises ei osalenud. Ükspäev võttis ta aga südame rindu ja rääkis ühe loo, kus kasutati sõna ’tissid’. Joonase klassikaaslased vaatasid teda muigega, kuid keegi ei naernud. Joonas seisis nagu soolasammas ning oli näost punane kui keedetud vähk. Läbi ei kukkunud mitte ainult nali. Läbi kukkus ka Joonas ise. Ta tahtis enda positsiooni teiste hulgas nalja rääkimisega parandada. “Oh sa poiss,” pidid teised mõtlema, “vaikne Joonas on ju päris lahe kuju.”

Oma rollist anekdootidevoorude vaikse kuulajana on ta ilma jäänud

Selle asemel tabas teda kahekordne läbikukkumine. Klassikaaslaste reaktsioon rääkis selget keelt: “Sa pole anekdoodirääkija; üleüldse — vaadake teda — vaiksel prillipapal on lisaks kõigele muule veel ka räpased mõtted.” Sellega oligi Joonas oma rollist anekdootide voorude vaikse kuulajana ilma jäänud. Järgmisel korral esitavad teised talle väljakutse. Kui ta roppu nalja ei räägi, nimetatakse teda argpüksiks. Kui räägib, ei pea keegi seda naljakaks.

“Teistele oli Joonase häbi näha. Sellise loo puhul on siiski tegemist ka sotsiaalse hirmuga,” selgitab psühholoog Krüger. Joonase jaoks on gruppi kuulumine väga tähtis, aga ta ei tea, kuidas seda saavutada. “Joonas arvab, et ta ei meeldi teistele ning valus tõrjumine võimendab negatiivset minapilti veel rohkem.”

Nõiaringist väljapääsemiseks aitab vaid see, kui esmalt tagasi tõmbuda ja häbil üle minna lasta.

Häbitunne tekib alles viie aasta vanuselt

Kuidas häbitunne üldse tekib? Eristatakse kahte häbi vormi: eespool kirjeldatud häbitunne, mis tekib siis, kui inimene tunneb ennast paljastatuna, ning keha häbenemine, mis paneb inimesed oma intiimpiirkonda varjama.

Seitsmendaks eluaastaks näitab 80 protsenti lastest selget häbitunnet

Imikud ei oska veel häbeneda. Laps hakkab end peeglist ära tundma alles pooleteistaastaselt — see on oluline eeldus enda kui isiku tajumiseks. Aegamisi tekib minapilt (kuidas ma ennast ise näen) ja välispilt (kuidas näevad mind teised). Viie aasta vanuselt on häbitunne välja kujunenud, seitsmendaks eluaastaks on 80% lastest välja näidanud selget häbitunnet — sellisele tulemusele jõuti laste kehalise häbi uuringus, mille viis läbi professor Bettina Schuhrke.

Eelkooliealiste kehahäbi tuleb ilmsiks siis, kui nad äkitselt enam paljalt ringi joosta ei taha. Sellega püüab laps seada piire, mida täiskasvanud peaksid austama. Lapsed hakkavad oma privaatsfääri tajuma. Nad panevad WC-ukse kinni — enamasti siiski vaid suurema häda korral; mõned koolilapsed katavad end ujulas riietumise ajaks rätikuga.

Valest käitumisest aru saamine

Teine oluline eeldus häbi tundmiseks on, et laps peab suutma aru saama, et on midagi valesti teinud või reeglite vastu eksinud. Ka see teadmine tekib alles lasteaias. Kuid mida teha, kui laps tunneb tihti ja tugevalt häbi, segadust ja ebakindlust? Siis peaksid ema ja isa püüdma ettevaatlikult häbi põhjuse välja selgitada.

Avalik häbistamine

Nagu 10-aastase Marko puhul: kuna ta viimases kehalise tunnis kärujooksus hakkama ei saanud, kommenteeris kehalise õpetaja mitte just kõige peenetundelisemalt: “Nagu märg kott.” Nüüd kutsub enamik klassikaaslasi Markot nimega MäKo. Marko vanemad ei pea mitte ainult välja selgitama MäKo tähenduse ja selle, kuidas selline nimi tekkis. Nad peavad äärmiselt usalduslikus vestluses välja uurima, mis Marcole tegelikult haiget tegi ja milliseid endale esitatavaid nõudeid ta enda arvates täita ei suuda.

„Kui tema enesehinnang sõltub tõesti sellest, kas teda sportlasena tunnustatakse, saavad vanemad aidata sellega, et panevad ta trenni, kus ükski teine klassikaaslane ei käi. Nii saab ta trennis salaja harjutada, kuni saavutab vajaliku vormi,” pakub lahenduseks psühholoog Krüger.

Ja mida peaksime tegema meie, kui ülemuse tagarääkimisega vahele jääme? Selle jaoks kahjuks head retsepti pole. See tuleb üle elada. Ning järgmisel korral mitte taga rääkida või vähemalt hoolikamalt vaadata, kes ruumis viibib.