Mida tähendab väikese lapse jaoks lahusolek vanemast?

Mõni noor ema ei julge dushi alla ka minna kartes, et äkki selle 10 minuti jooksul lapsel on ema vaja ja siis ta saab trauma, kui ema kohe ei tule. Tegelikult pole olukord sugugi nii hull.

Paljud esmakordsed emad tahavad oma beebi jaoks olemas olla igal hetkel. Hing rebeneb, kui lased end kaasa viia mehe ettepanekust romantiliseks õhtusöögiks kahele, kui samal ajal on laps kodus vanavanema või hoidjaga — laps vajab ju ema!

Viimased uuringud on näidanud, et turvalise kiindumussuhte tekkimiseks on beebiga vaja kontaktis olla 30% ajast st ööpäevast. Minu meelest see võimaldab paljudel muretsevatel emadel rahulikumalt hingata kas korra poes käies või sõbrannaga kohvikus kokku saades — lühike lahusolek väikesest ei tähenda tema jaoks hülgamist ega sellest tulenevat traumat.

Kui laps kasvab suuremaks, siis muutub ka temaga koos veedetav aja sisustamine. Mõned emad muutuvad siis „pioneerijuhtideks“, kes püüavad iga ärkveloleku hetke lapse jaoks sisustada arendavate ja enda arvates lapse jaoks toredate tegevuste läbi. Kui ideed otsa saavad, tekib osadel ärevus, et mida nüüd ette võtta, et lõbus ja huvitav oleks. Siin pakun välja ühe oma kogemusest hästi töötava nipi: las laps ise suunab sind teda huvitava tegevuse juurde, sina mine sellega lihtsalt kaasa.

Võib-olla lapse vaheldusvajadus pole üldse nii kõrge, kui eeldad. Ehk sobib talle kümme minutit järjest kastanilehevarrega vehkida kujutledes, et see on trummipulk ja siis süveneda tavalise paelaga mängimisse, mis tema jaoks on turvavöö, edasi tahab ta sinu süles raamatust pilte vaadata ning akna taga väljas toimuvat jälgida.

Mida ise peab alguses tegema, on õpetama last mängima ehk näitama ise ette, kuidas erinevate asjadega mäng käib ning kutsuma siis last osalema. Kui ta seda juba oskab, siis võiks näidata, kuidas mängu edasi arendada ehk mida veel selle asjaga saaks teha.

Mis on väga oluline, on see, et lasta lapsel üks tegevus lõpuni teha ja siis soovi korral suunata ta tähelepanu mujale. Võib isegi esimese tüdimuse märgi puhul veel teda mitte käsilolevast tegevusest eemalduda lasta, vaid ise sekkudes huvi üles kerida. Paljud vanemad pakuvad järjest välja uusi tegevusi, nii et laps ei keskendu ühelegi tegevusele lõplikult. Väidan, et selline käitumine võib kaasa aidata tähelepanuhäirete tekkimisele hilisemas eas st laps hakkabki vajama pidevalt stimulatsiooni vaheldumist.

Kaheaastast saab kenasti rakendada söögitegemisse, koristamisesse, lemmiklooma eest hoolitsemisesse, nii et ka igapäeva situatsioonid pakuvad ühistegevusi, mida laps võib nautida.

Mäng on tore viis lapsega aega veeta ja võib vabalt lasta tal endal sobiv tegevus välja valida ning siis selles õhinaga osaleda. Jutu alguse juurde tagasi tulles — ka pärast tööpäeva tund-paar ühist ajaveetmist annab lapsele sõnumi, et tal on kõrval tore(dad) ja hooliv(ad) vanem(ad).