Isa blogi: Katsikud on vist ikka rohkem vanematele, lapsel on sellest nüüd küll täitsa ükskõik
Möödunud nädalal saimegi katsikuga ühele poole. Tulijaid oli oodatust tunduvalt vähem, mis omakorda tähendas seda, et me saime veel kolmel järgneval päeval järelejäänud pidutoitu süüa. Peamine äraütlemise põhjus oli lasteaedades levivad tuulerõuged. Vanasti võisid sa tuulerõugetes lapse ära tunda tema briljantrohelise maskeeringu järgi. Ma ei tea, kas tänapäeval ikka seda kasutatakse. Ma arvan, et pigem mitte. Usun, et selle 30 aastaga, mis on möödunud ajast, mil mina rohetäpilisena sõimerühma tüdrukuid hullutasin, on meditsiin piisavalt edasi läinud.
Kuid katsikuks toodi noorsandile väga erinevaid kingitusi. Enamjaolt olid nad tulevikku vaatavad ja kinkijad saatsid neid sõnadega, et küll kunagi tarvis läheb. Siiski enamus otsustas valiku tegemise asemel toetada valikuid, mida meie soovime teha. Ehk siis kingiti raha.
Meil oli kõikide kinkide üle hea meel ja ma ütlen ikka, et ma ei pea kingitusi kunagi iseenesestmõistetavaks ja kui ma seda ei tee, siis ei saa ma ka kingituses pettuda. Kui keegi kingib midagi, siis tõenäoliselt ta mõtleb selle eelnevalt läbi. See, et mina selle otstarbekusest aru ei saa, ei tähenda, et kinkija ei saa. Vahepeal on kõrvaltvaatajal isegi parem ülevaade kingisaaja vajadustest. Muide, katsikuga samal päeval oli ka minu sünnipäev ja esileedi kinkis mulle uue elektrilise hambaharja ning üks sõber uued sokid…
See on justkui reegliks saamas. Noorsand otsustab demonstratiivselt magada just siis, kui oleme kellegi külla kutsunud, et teda uhkelt presenteerida. Õnneks enne seda, kui kõik külalised olid jõudnud ära minna, ta seekord siiski ärkas. Siiski oli selleks hetkeks oma 15 inimest veel jäänud. Tõime siis pojakese rahva ette. Algul tundus, et kõik need silmapaarid teda ei sega, kui mõne hetke pärast ta suunurgad allapoole vajusid ja kuuldavale tuli kõige haledam nutt, mida mina seni kuulnud.
Sai selgeks, et poiss, kes oli rutiiniga harjunud, kus tema päevas oli tavaliselt vaid kaks inimest, avastas end niivõrd paljude seas ja enam ei olnud tuttavad helid ega lõhnad. Vaid kõik oli muutunud. Esileedi võttis ta siis sülle ja läks teise ruumi last rahustama. Oma pool tundi võttis see aega, kui lõpuks noorsand maha rahunes.
Eks see vist ole ka puht eestlaslik, et ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis. Samas ei ole vist kõva häälega nutmapuhkemine parim viis selle vältimiseks. Järjekordne asi, mida mina, isana, talle kunagi õpetada saan. Teine asi, mida õpetada saan, on see, et kui sulle kingitakse kingitusi, siis nutta pole ilus. Kui kingitus ei meeldi, kingi nõmeda asja toojale sünnipäevaks midagi veel lamedamat vastu. Nali!
Nädala pärast laupäeval kohtume!
Henryl on ka teine blogi - kaalublogi, kus ta räägib enda pingutustest ja sammudest tervislikuma elu suunas http://tervisepoole.wordpress.com ning ta Facebookilehe või leida www.facebook.com/TervisePoole
