Kuula last ja räägi temaga

Lapsed toovad koju ka kõik need pinged ja probleemid, mis väljaspool on jäänud lahendamata, sest kodu on kõige turvalisem koht, kus neid välja elada ja kust otsida mõistmist ja hellust vaatamata oma muudele muredele ja ebaõnnestumistele. Kuidas lapsega niimoodi rääkida, et te omavahelist usaldust ei kaotaks, selgitavad kasvatusteadlane Siiri-Liisi Kraav ja psühhoterapeut Tim Chiswell.

Lastega suhtlemine on ühelt poolt sarnane, teiselt poolt väga erinev täiskasvanutega suhtlemisest. Kuna enamusel lapsevanematest ei ole head eeskuju, kuidas lastega rääkida ja mil moel neid kuulamisega toetada, tekib lihtsatest ja igapäevastest seikadest palju tüli.

Vanemad otsivad lahendusi ja abi ning järgivad õpetusi, mida on avaldatud tuhandetes kasvatusalastes raamatutes, ajakirjades, mida jagavad sõbrad ja vanavanemad. Lisaks on loomulik, et me kõik võtame automaatselt üle neid kasvatusmeetodeid, mida on meie puhul lapsepõlves rakendatud, ükskõik, kas need olid efektiivsed või mitte.

Lapsevanemal lasub seejuures tunduvalt suurem vastutus kui õpetajal või terapeudil. Õpetaja paneb oma 8-tunnise tööpäeva järel ukse kinni ja on omaette ja võib olla päris kindel, et kõige teravamad tunded (nii positiivsed kui negatiivsed), jäetakse emale-isale.
Kodus tekivad need olukorrad, kus vanemal, kes on niigi väsinud, on mitme lapse sama-aegsed ja omavahel vastukäivad häälekad nõudmised, koduste tööde koorem ja muud probleemid kõik koos piiratud aja jooksul vaja ära lahendada. Nii et vanema vastutus ja koorem on oluliselt suuremad kui professionaalidel.

Aga preemiaks ja boonuseks oma pühendumise eest, saavad vanemad ka vastutasuks laste armastust ja lähedust nautida sellisel moel, mida õpetajad ega terapeudid oma töös iial ei koge.

Miks on laste kuulamine ja lastega rääkimine nii olulised?

Tim Chiswell: Enamus meie hulgast saavad mingil hetkel oma elus lapsevanemateks ja isegi need, kes ise lapsi ei saa, on tõenäoliselt kellegi onud ja tädid. Lastega tegelemine on väga oluline osa elust ja see on see osa, mida enamus inimesi tahab teha ’õigesti’. Keegi ju ei taha, et teda halvaks vanemaks peetaks, eks ole?

Oma laste kasvatamine on üks kõige olulisemaid töid, mida meist keegi saab iial teha; samas aga erinevalt teistest töödest, mida elus teeme, on just see ainus, milleks meil ei ole mitte mingit ettevalmistust ega koolitust. Kui sa just ei ole lapsekasvatuse spetsialist, siis sa pead lihtsalt töö käigus asjad ise välja mõtlema või kopeerima seda, mida su oma vanemad tegid (mis võib aga ei pruugi olla parim lahendus!), muidu jääd lihtsalt silmitsi suure hulga vastukäivate kasvatusnõuannetega, mida saad raamatutest, ajakirjadest, perelt, tuttavatelt ja teistelt.

Siiri-Liisi Kraav: Suurem osa kliente, kes praegusel ajal lapsevanemate nõustamisse jõuavad, ei olegi mitte need, kes ei hooli, ei viitsiks või ei oska oma lapsi kasvatada, vaid need, kes on vastukäivatest nõuannetest täiesti segadusse aetud. Kuna Eestis ei ole väga selget ja ühest väärtuste-süsteemi, millele kõhklematult toetuda, siis kõiguvad ka vanemad erinevate, kõlavalt ja veenvalt esitatud kasvatusnõuannete vahel, katsetades kord üht, kord teist ja seistes silmitsi igapäevase ebakindlusega — kas ma teen ikka kõike õigesti?!

Kas on olemas üks „kuldne reegel”, mis kõigile lastega tegelevatele inimestele sobib?

Tim: Kõik loodavad leida mingit ’reeglite’ kogumikku, mis sobiks igas situatsioonis, aga kahjuks elu ei ole nii lihtne. Iga inimene on erinev, iga laps on erinev. Ja ’reeglitega’ on see probleem, et võid varsti avastada, et üritad ennast ja oma last sobitada reeglitesse, selle asemel, et reegleid enda järgi kohandada.

Ma eelistan mõelda pigem põhimõtetest kui reeglitest. Põhimõtteid saab kohandada erinevatele lähenemistele, olukordadele ja inimestele. Ja on mõned olulised põhimõtted, mida ma pean lastega töötamise juures oluliseks. Kõige tähtsam neist on vast empaatia. Ma arvan, et kui sa tõesti mõistad, miks lapsed teevad seda, mida nad teevad ning mida nad seejuures tunnevad, siis on palju kergem neile õigesti vastata. Lapsed on tavaliselt palju tundlikumad kui täiskasvanud ja kui nad tajuvad, et neid mõistetakse, siis on nad ka palju enam valmis tegema koostööd. Nii tunnevad nad ka end kindlalt ja turvaliselt.

Siiri-Liisi: Jah, empaatia on oluline. Mõista last, miks ta nii käitub, püüa mõista, mida ta tunneb ja mõtleb. Ja siit veel sammuke edasi — mõista ka seda, millisel arengutasemel laps tegelikult on (jah, ma tean, et ta on väga tark ja saab paljust aru, ja ma tean ka, et maailm võib tunduda hirmutav ja me tahaks lapsi kauem oma kaitsva tiiva all hoida). Kui me pakume lapsele käsikäes vabadust ja vastutust just tema arengule vastaval tasemel, siis väheneb ka vajadus vanemaga võidelda — kas piiride murdmise või tähelepanu ja hoolitsuse saamise nimel.

Kas te olete ise võimelised kõiki neid põhimõtteid, mida õpetate, oma laste puhul rakendama?

Tim: Muidugi mitte — mitte keegi ei suuda seda. Ainus kindel asi, mida iga lapsevanema kohta võib öelda, on see, et sa pole ideaalne. Meil kõigil on halvad päevad, oleme väsinud, hõivatud, hajameelsed, või saab meie kannatlikkus otsa. Nii et ei, ma ei ole kindlasti ’täiuslik’ lapsevanem — kui aus olla, siis ma isegi ei ürita seda saavutada. Ma arvan, et on oluline sellega leppida, et mitte keegi ei tea kogu aeg kõiki õigeid vastuseid, ning on oluline lubada endal ka teha vigu. Lapsed õpivad palju rohkem meie tegude kui sõnade järgi, nii et mida nad siis õpivad meilt kui me oleme perfektsionistid, kes ennast kogu aeg hukka mõistavad ja kritiseerivad? Kui lubad iseendal teha vigu ja nendest õpid, siis tunnevad ka lapsed, et on OK teha vigu, õppida ja edasi liikuda. Ja minu jaoks on täiesti normaalne öelda lapsele: „Vabandust, et ma nii reageerisin, ma soovin, et ma ei oleks seda teinud”, sest nii õpetame me lastele, kuidas tulla toime olukordadega, kus nad soovivad, et oleksid teisiti käitunud. Kui sa ei anna endale luba olla inimene ja ei aktsepteeri ennast sellisena, nagu sa oled, kuidas sa saad siis oodata, et sinu lapsed õpiksid ennast aktsepteerima — tulema toime erinevate tunnetega ja sellega, et ka nemad ei suuda kogu aeg täiuslikud olla?

Mina püüan olla teadlik sellest, kuidas oma lastega suhtlen ja ma otsin kogu aeg võimalusi selles osas edasi areneda, neid paremini mõista ja neile vastata. Kui ma eksin, siis eksin, aga vähemalt ma õpin sellest — ma olen kõigest inimene.

Siiri-Liisi: Lapse kasvatamine on vanemale huvitav arengutee, kus igal sammul õpin ja kogen, kuidas akadeemiliselt omandatud teooriad praktikas tegelikult välja näevad. Läbikukkumise, ebaõnnestumise ja abituse tunne on mulle sama tuttavad nagu igale teiselegi vanemale. Samuti rõõm, elevus ja uhkus, mida emaks olemine kaasa toob. Kindlasti ei ole minagi olnud, ega saa kunagi olema, ideaalne lapsevanem.

Miks ikka ja jälle raskusi kogeme on see, et lapse kasv ja areng on protsess, kus arenevad mõlemad — nii kasvataja kui kasvatatav. Seetõttu leiame end ikka ja jälle olukorrast, kus mõni meetod või teguviis, mis mõnda aega hästi töötas, enam ei toimi, kus me peame muutma seda, kuidas lapsega suhtleme — laps on vahepeal arenenud. Uue meetodi otsimisel toimub jälle mingi hulk ’kobamist’, enne kui leitakse uus suhtlemise ja koosolemise viis, mis mõlemale poolele sobib. Kuna nii kasvatajad kui lapsed on erinevad, ei saagi olla ühest reeglit, mis kõigile sobiks. Ja kahjuks ei anta lapsega tema sündimisel kaasa kasutusjuhendit, kus on kirjas kõik selle väikese indiviidi eripärad ja eelistused.

Siiri-Liisi Kraav ja Tim Chiswell viivad 24-25 mail 2014 Tallinnas läbi seminari „Lastega
rääkimine ja laste kuulamine”, kus keskendutakse põhimõtetele, mis on aluseks lastega suhtlemisel ning võetakse läbi konkreetseid juhtumeid, näiteid ja situatsioone teema selgitamiseks.

Tim: Vanemad on tihti segaduses ja võivad tunda, et on segaduses ega tea mida teha, sest nad kardavad, et neid siis ei peeta enam ’piisavalt headeks’ vanemateks. Me oleme seda probleemi kohanud ikka ja jälle ning seetõttu tahtsimegi teha selle töötoa, et tuua kokku lapsevanemad ja lastega töötavad professionaalid (nii terapeudid kui õpetajad-hoidjad) õhkkonda, kus nad saavad vabalt rääkida, küsida ja arutleda, mis nende puhul töötab ja mis mitte — ja loodetavasti ka avastada, et nende mured on palju tavalisemad kui nad oskaksid oodata. Seminaril avastavad osalejad ka, et on olemas mõned lihtsad põhimõtted, mida nad saavad kasutada praktilistes situatsioonides, et välja selgitada, mis toimib just nende jaoks, just selle lapse puhul.

Seminar on suunatud nii vanematele kui ka täiendkoolituseks neile, kes lastega töötavad (õpetajad, terapeudid).

Lisainfo ja seminarile registreerimine: [e-mail],
tel [phone].

Vaata ka: https://www.facebook.com/perekasvatus