Piltide elluäratamine käepäraste vahenditega
Merepaviljoni lava sobis küll pigem kontsertidele kui teatrietendustele tarbeks. Siiski tõestas TÜ VKA 10. teatrilend, et teatrit võib teha igal pool. Järv võis olla ka paberirull, auto papitükk, ja Karl Ivanovitš Šusterling võis olla kahe peaga inimene. Kui ikka lusti ja mängurõõmu jagub, siis pole lugu ka sellest, et tegu pole just teatri, vaid mugandatud kontsert-etendusega. Ja et laval ei kõla teps mitte klassikaline jazz, vaid lapsemeelsed laululood, mis on mõeldud erinevaid lugutükke omavahel siduma (autoriteks Jaanika Tammaru ning Lauri Mäesepp).
Kõik saab alguse sellest, kuidas keegi poiss otsustab joonistada pildile majakese, majakese aknasse musta habemega mehikese, majakese kõrvale aga puu ja taamale põllu ja metsa. Ning põõsasse joonistab jänese. Aga siis läheb kuidagi nii, et mehike ärkab ellu ja hakkab jänest taga ajama, ja ... no edasi võite isegi aimata, mis juhtuma hakkab. Üks igavene kammaijaa ja traalivaali.
Kokku on kasutatud vene absurdiklassiku viiest Daniil Harmsi lühiloost, mis on kõik ilmunud raamatus „Siil ja siisike“ (Tänapäev, 2013) – lisaks mainitud nimetule algusloole veel lugu jänese ja siili võidujooksust (Jänes ja siil), lugu sellest, kuidas Vanja püüab muinasjuttu kirjutada, (Muinasjutt), veel üks võidujooksu-lugu, aga suurema hulga loomadega (Ükskord...) ja üks lõpetamata pikem lugu teekonnast (Esiteks ja teiseks ...). Kõigi lugude läbivaks motiiviks on liikumine: kas siis teekonna, võidujooksu, rännaku või tagaajamise kujul, ja see on muutnud ka kogu lavastuse hästi liikuvaks, dünaamiliseks. Samuti annab hulk pisirolle igale tudengile hea võimaluse oma näitlejaannet demonstreerida – kes milleski tugev on, see on ka käiku läinud. Kuid ega pildi elluäratamine ei ole mingi naljategu, näha on, et see on nõudnud noortelt näitlejatelt päris korralikku nuputamist ja nikerdamist. Ja selleks pakub Harmsi tekst ammendamatuid võimalusi.
Eks muidugi pole kogenuma teatrisõbra pole kuigi uus see „ tuleme-kokku-ja-teeme- teatrit-lähenemine“ – aga tuleb arvestada, et ega nemad ei olegi adressaat. Adressaadiks on ikkagi lapsed, kelle jaoks laval toimuvaga mäng ja improviseerimine on igapäevane tegevus, ning kelle fantaasias pole piltide elluärkamine mingi erakordne sündmus. Ja kes, maailma ja teatrit alles avastades, on ütlemata rahul, kui näevad kedagi „suurt ja tähtsat“ sama asja tegemas. Selles mõttes on teater jätkuvalt imeline paik.
Näha maailma lapse silmade kõrguselt – see on lavastuses õnnestunud. Edasine on kõik juba, nagu öeldakse, delo tehniki.
Daniil Harms
„Lood pildi seest“
Esitajad: Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 10 teatrilend
19.aprillil 2014 Jazzkaare Merepaviljonis
