Maailma terviseorganisatsioon hoiatab lastehalvatuse epideemia eest ja kutsub üles rahvusvahelisele koostööle
Maailma terviseorganisatsiooni kokku kutsutud erakorraline komisjon, ekspertidest nõuandjad ja lastehalvatuse levikust mõjutatud riigid: Afganistan, Kamerun, Ekvatoriaal-Guinea, Etioopia, Iisrael, Nigeeria, Pakistan, Somaalia ja Süüria, hindasid edusamme endeemilise ja sissetoodud poliomüeliidi ehk lastehalvatuse tõkestamisel ning ennetamisel. Arutelu ja mõjutatud riikide olukorra hindamise tulemusena jõuti järeldusele, et praeguseks on lastehalvatuse levik võtnud "erakorralise sündmuse" mõõtmed ning on risk ka teistele riikidele. Rõhutati, et rahvusvaheline ja koordineeritud reaktsioon on esmatähtis.
Praegune olukord on WHO hinnangul drastiliselt erinev 2012. aasta jaanuari seisust, kus lastehalvatuse viiruse levik oli peaaegu peatatud. Kui probleemiga ei tegeleta, võib see läbi kukutada jõupingutused globaalselt kõrvaldada üks raskemaid viiruseid, mille vastu on võimalik võidelda vaid vaktsineerimisega. Komitee otsustas üksmeelselt, et tegemist on rahvusvahelise ulatusega rahvatervise hädaolukorraga.
2013. aasta lõpus oli 60% lastehalvatuse juhtumeid põhjustatud looduses esineva poliomüeliidi levikust ning tõendid viitasid reisivate täiskasvanute rollile viiruse levikus. 2014. aasta viiruse leviku madalhooajal on haigusjuhtumid juba kolmes riigist kümnest. Viiruse leviku kõrghooaeg on mai-juuni.
Edasise rahvusvahelise viiruse leviku tagajärjed võivad olla eriti probleemsed, sest paljud riigid, kuhu see esmalt jõuda võiks on praegu küll viirusest vabad, kuid konfliktid neis piirkondades on rutiinsete vaktsineerimiste süsteemi mõjutanud ning uuesti nakatumise risk on kõrge. Samuti on neis riikides äärmiselt keeruline üles seada efektiivset vastulööki, kui lastehalvatus peaks uuesti levima hakkama.
Kuna enamasti levib viirus maismaad mööda, tegeleb WHO jõuliselt edasi regionaalsete lahendustega, et kiirendada vahele sekkumist igas nakkusohuga tsoonis. Kõige suurema nakatumisohuga riikidel (Süüria, Kamerun, Pakistan) on esmatähtis tõkestada lastehalvatuse levikut riigipiiride siseselt. Põhitegevusteks saavad olema lisavaktsineerimised, viiruse leviku jälgimine ja rutiinne vaktsineerimine.
Eesti Päevaleht kirjutas aprillis, et möödunud aasta seisuga oli Eesti allpool WHO vaktsineerimishõlmatuse piiri, mis tähendab, et näiteks reisilt tulnutega riiki sattunud haigus võib levima hakata. Vaktsineerimata laste tulevik täiskasvanuna on piiratud, kuna neil on paljudesse riikidesse liiga ohtlik minna.
Mullu jätsid Eesti vanemad vaktsineerimata ligi 800 last ehk pea 5% vaktsineerimisealisi. Vaktsineerimata laste osakaal on viimase seitsme aastaga pidevalt suurenenud, aga keskmiselt 4%. 2007. aastal vaktsineeriti näiteks leetrite, mumpsi ja punetiste vastu 96,1% kaheaastaseid lapsi, aga möödunud aaasta lõpu seisuga ainult 93,7%.
Maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO uuringutel põhinev soovitus on, et vaktsineeritud peaks olema 95%. Mida see tähendab? Vaktsineerimise kaitse seisneb kahel põhimõttel: vaktsineeritu ise ei haigestu ja kui on saavutatud WHO soovitatud vaktsineeritute kriitiline hulk, takistab see ka üksikutel haigusjuhtudel edasi nakkumast.
