Kui täiskasvanu ise ei mõista teemat, siis võib ka öelda, et ma ei tea ning kui laps peale käib võib endale seda natuke selgemaks teha, kas lugedes või teistega arutades. Üldiselt ei pea lapsevanem kõiki vastuseid teadma ja seda ei pea häbenema.

Lapsele soovitaks mina rääkida eakohast juttu. Kui ta ei küsi, siis ehk ei peagi seletama, aga kui küsib, siis võiks öelda, et ilmas on palju füüsiliselt erinevaid inimesi ja see et nad on meist erinevad, ei tähenda, et see teeb neid halvaks. Nad on lihtsalt teistmoodi.

Kui enda seisukoht on väga selgelt sellise teguviisi vastu, siis ma siiski soovitaks rääkida lapsega ilma otseselt halvustavat hinnangut andmata, sest minu seisukoht on, et sellega kasvatame me mitte sallimatust Thomase vastu, vaid üleüldiselt.

Kujutage ette jubedat olukorda, kus lapse onu tuleb Kesk-Aafrika Vabariigi missioonilt tagasi ilma ühe käeta ja puhtalt sellepärast, et ta on teistmoodi, on ta nüüd „värdjas“ ja väljatõrjutu. See on küll ekstreemne näide, aga tahan lihtsalt rõhutada, et sallivuse kasvatamine tähendab üldiselt inimeste füüsiliste eripäradega leppimist ja nendesse neutraalselt suhtumist.

Nii ka Thomas on selline mees, kellele meeldib aegajalt kanda naiste riideid. Tundub, et ta on tunnetanud inimeste halvakspanu ja ehk ka naeruvääristamist ning see on talle haiget teinud.
Ta valis oma sõnumi edastamise kanaliks Eurovisiooni ning esitusviisiks kleidi ja habeme kombinatsiooni. Muidu on ta nagu inimene ikka: ta rõõmustab, kurvastab, tõenäoliselt käib tööl, tegeleb hobidega jne. Ta tahaks, et me ei oleks inimeste erinevuste suhtes nii hukkamõistvad.