Tavaliste laste ilus elu maal — millest kõigest linnalapsed ilma jäävad…
Ma olen ise maalaps ja kasvanud oma praegusest elukohast kõigest viie kilomeetri kaugusel. Ma olen rohinud lapsepõlves äratüütamiseni palju kartuleid, karjatanud lehmi, otsinud heinalakast kanapesi ja kapanud hobustega mööda Saaremaa salaradu. Olen nutnud supiks tehtud kuke pärast ja matnud oma kalli koera. Lapsepõlv maal on mind palju õpetanud ja julgustanud tegema asju, mida ehk muidu kunagi teinud poleks.
Nüüd, peale 15-aastast elu erinevates maailma riikides ja linnades, olen ringiga kodusaarel tagasi. Mul on kaks last, kohe 4-aastane tütar Uma ja aastane poeg Raju, kes kasvavad maal ja tunduvad sellega üpris rahul olevat. Minu lapsed kasvavad tolmus ja mudas, allergiaid, ptüi-ptüi-ptüi, ei ole kummalgi jõnglasel. Ja ega me oluliselt hügieenile rõhku pane: kui käed on puhtad ja jalatallad enam-vähem seda värvi, mis nad peaks, on meie majas kõik hästi!
Tavaline päev on tegelikult imeline
Maaelu ei ole minu jaoks maaelu, kui ei oleks koduloomi. Nii on ka meie majapidamises hobused, vutid, notsud, lambad ja kanatibud, koer ja kaks kassi.
Uma on kange hobuseõber. Tal on oma poni, kes talle karjamaal püüdlikult järele tuleb, kui Uma teda oheliku otsas järele veab. Kui muidugi ponil tuju on. Kui pole, läheb ta oma teed. Uma on hobuste keskel harjunud, ta teab, et kabjaliste selja taha ei maksa ronida. Ta teab, et kui hobused karjamaal koos lisasööta saavad, ei tohi nende vahele minna, sest siis on nad tigedad ja võivad omavahel kakeldes tallegi peale hüpata. Aastane Raju-mees istub käru kõrval karjamaa servas, jälgib huviga toimuvat ja mängib kruusakividega ning nõuab ka hobuse selga, kui Umale sõitu teen. Ilma minu juuresolekuta ei tohi aga Uma kunagi hobustele selga ronida, ka seda teab ta hästi. Tema usaldab minu otsuseid ja mina tema omi. Kuigi üksi ja järelvalveta ma teda kunagi nende suurte loomade juurde ei jäta.
Usaldus ja samas ka korralik kontroll on vist nii maal kui linnas lapsevanema suurim vastutus.
Töö on maalapse mäng
Mul on hästi meeles, et aeg-ajalt tundusid mulle lapsena kodused tööd täieliku piinamisena. Milline 6-aastane viitsiks ikka lehmadega ja vanaemaga kolm tundi karjamaal veeta või pika vao kartuleid rohida? Meie pidime. Ja nüüd on mul selle üle hea meel. Uma kartuleid ei rohi ja lehmi meil ka ei ole, küll aga kaasan ma teda kõigisse oma lihtsamatesse tegemistesse.
Uma endavalitud töö on hobuste jootmine: mina vean pika vooliku veeämbriteni ja Uma laseb ämbrid täis. Ikka nii, et natuke ämbrisse, siis jälle maha (et taimed ikka ka juua saaksid) ja siis jälle ämbrisse.
Enda kannatust proovile pannes lasin tal ka seemneid mulda panna (no püüdke anda 4-aastasele kätte pakk rediseseemneid ja paluda neid iga 7 cm tagant ÜKSHAAVAL maha panna) ja kui ta lasteaiast kodus on, palun teda appi ka vutimune korjama. See käib nii, et võtan lapse sülle ja tõstan puurini, tema korjab munad ära ja annab minu kätte. Vahel mõni muna kukub maha ka, „aga sellest pole ju midagi,” teatab Uma.
Ja mis saaks olla vägevam, kui kasside ja koera toitmine. Krõbinaid on täis nii esik kui kõik kausid, mis silmapiiril on. Või kasvuhoone kastmine: „Heidi (Uma kutsub mind millegipärast enamasti eesnimepidi), pane mulle siia niipalju vett, et ma seda kannu vedada jaksaks. Ma tahan kurke kasta!” tuleb käsk. Või lambatallede lutitamine — see on Uma suur lemmiktöö. Kui mina hobusebokse puhastan, istub Uma heina sees või püüab kühvliga ise ka mõne pabula käru peale saada. Lõbus on tal igatahes.
Lihtsalt peab jälgima, et töö oleks mäng, mis õpetab vastutustunnet ega kujuneks lapsele koormaks.
Videolugu idüllilisest maaelust on aga SIIN
