ALGAS KOOL | Üllatav põhjus, miks lapsed tänaval liikudes pidevalt ohus on

Kui meie linnapilti jälgida, siis lapsed ei suuda isegi teed ületades silmi telefonilt tõsta. Teadlaste sõnul on tänaval käies ninapidi nutitelefonis olemine lapsele palju suuremaks ohuks, kui täiskasvanule, sest nende tähelepanuvõime on täiskasvanute omast suures osas erinev.

Uuringud näitavad, et kui alla 14 aastased lapsed meid ja meie tahtmisi alati tähele ei pane, siis võib olla põhjuseks see, et lapsed ei märka asju, mis on nende fookuspunktist väljas. Laps ei pane lihtsalt tähele muud, kui seda, mis teda parasjagu huvitab.

Ja seda teavad lapsevanemad ka ilma teadlaste uuringutetagi. Laps, kes on justkui televiisori ette naelutaud, on sealses pildis nii kinni, et ei kuule ega näe, mis ümberringi toimub. Laps, kes loeb raamatut, et pane tõesti tähele, et sa palud tal lilli kasta.

Vanematel tasub kursis olla uuringuga, mis avaldati Frontiers of Human Neuroscience'is, sest lapse turvalisuse huvides on oluline teada, et et isegi pisikesed asjad, nagu näiteks kampsunist hargnev niit või reklaam bussiküljel võivad olla piisavad, et lapsi "pimestada" möödaminevate autode ja teiste ohtude eest, mis liikluses liigeldes ette tulevad.

Seetõttu tasuks ka oma lastega rääkida näiteks sellest, et nad tiheda liiklusega tänavatel kõndides ninapidi nutitelefonides poleks. Ka kõrvaklappidest muusika kuulamine hajutab laste tähelepanu.

Professor Nilli Lavie UCL Institute of Cognitive Neuroscience'ist, kes viis uurimust läbi, tegi järelduse, et lastel on palju vähem perifeerset teadlikkust (ehk nad ei taju, mis toimub nende ümber) ja seetõttu tulebki lapsevanematel oma lapse turvalisusele rohkem tähelepanu pöörata.

Näiteks, laps kes üritab ülekäigurada ületades omal samal ajal dressika lukku kinni panna, ei pruugi ta märgata end ümbritsevat liiklust, samas täiskasvanul poleks sellega mingit probleemi. Oskus panna tähele asju, mis jäävad väljaspoole inimese fookuspunkti, areneb aja jooksul. Seega, mida nooremad on lapsed, seda suurem on risk, et ta ei näe ega kuule enda ümber toimuvat.

Professor Nilli Lavie: „Samadel põhjustel on raske saada lapse tähelepanu, kes tegeleb millegi muuga, alati ei pruugi laps sind tahtlikult ignoreerida. Kui laps ei reageeri selle peale, et sa käsid videomängu mängimise lõpetada, või selle peale, et sa hoiatad neid võimaliku ohu eest, siis võib asi olla selles, et lapse aju lihtsalt ei registeerunud su käsklust.“

Et testida perifeerset tähelepanu erinevate vanusegruppide vahel, tuli üle 200 külastaja Londonisse, Sciense Museum'isse, et võtta osa erinevatest Live Science programmidest.

Neil paluti hinnata, milline ristidest on pikim seitsmes erinevas ülesandes. Seitsmendas vilkus musta ruudu äärejoon ja osalejatelt küsiti, kas nad märkasid seda või mitte. Ülesande raskusastet kohandati äärejoone pikkust muutes, mida väiksem muutus seda keerulisem ülesanne.

Täiskasvanud panid muutusi ruudus järjepidevalt tähele (üle 90%), seda nii kergetes kui rasketes ülesannetes. See-eest laste testide tulemused olid palju halvemad. Noorematel lastel oli märgataval väiksem tähelepanuvõime: vähem kui 10% 7-10 aastastest märkasid vilkuvaid ruute keeruliste ülesannete ajal, ainult pooled testis osalenutest lastest nägid vilkuvaid ruute kerge ülesande ajal. Täiskasvanutel polnud kahe erineva raskusastme vahel suurt vahet, sest mõlemad ülesanded olid sarnased, näidates, et noored lapsed on eriti altid. nö "tahtmatule pimedusele".

Allikas: medicalxpress.com