Vanaema saladus
Oskar turtsatas naerma. See, et üks tüdruk on tugevam kui tsirkuse rammumees ja kelmid, oli poisi arvates hästi tore. Ja et Pipi mõtles välja uusi mänge ja kaitses nõrgemaid, oli samuti vahva. Siis aga neelas Pipi Pikksukk väänikupilli, et jääda igavesti lapseks. Oskar keeras end taas teisele küljele. Aga ... ehk jättis Pipi Pikksukk väänikupilli siiski võtmata ning kasvas suureks. Ja nüüd on ju hulk aega möödunud, seega ei ole Pipi enam plikake, vaid hoopis maailma kõige tugevam vanaema.
Oskar krapsas istuli, ta süda peksles rinnus. Järsku on tema, Oskari, vanaema Pipi Pikksukk, käis tal läbi pea. Oskarile meenus, kuidas vanaema kord temaga puu otsa ronis ja pipilikult huilgas „tirulirulii ja kehkadivei“. Vanaema juuksed ei olnud küll porgandi karva, vaid hallid, ent see võis vabalt ka vanusest tulla. Oi, järsku ongi Pipi Piksukk tema lihane vanaema! Sama Pipi, kes mängis katusel politseinikega kulli ja ravis kõhuvalu rasvase verikäkiga. See sama, kelle ema oli taevas ingel ja isa Kurrunurruvuti saare kuningas.
Nii, oli ainult üks võimalus, et tõde päevavalgele tuua. Oskar lükkas teki kõrvale ja kuulatas. Kõik magasid. Poiss hiilis läbi elutoa. Siis jõudis ta vanaema toani ning lükkas ukse tasahilju lahti. Ja seal magaski tema vanaema – jalad padjal ja pea sügaval teki all. Oh sa Spunk! Oskar naeratas õnnelikult, sulges ukse, läks kikivarvul oma tuppa ja heitis voodisse.
„Homme mängime asjadeotsijaid nagu Pipi raamatus,“ mõtles Pipi Pikksuka lapselaps ja uinus.