Laps on sündinud ja ma ei tunnegi tema vastu kõikehõlmavat armastust

Lõpuks on laps kohal — kas nüüd peaks tekkima ka kõikehaarav õnnetunne? Tihtipeale seda ei teki. Miks see nii on ja miks vanemad hoobilt õnnelikuks ei saa — räägime levinud müütidest.

Armastus esimesest silmapilgust

Ideaalsel juhul tekib armastus esimesest silmapilgust. Kui äsja välja vupsanud pisike inimene sünnitusest väsinuna, kuid uudishimulikuna ema kõhul lamab, otsa vaatab, esimesi ettevaatlikke imemisliigutusi teeb, on vanemate südamed võidetud. Ema on väsinud, kuid õnnelik, isa pakatab uhkusest ning filmides hakkaks nüüd mängima imeilus muusika. Nii peab olema. Aga tihti see nii pole. Tegelikkus näeb paljudel juhtudel hoopis teistsugune välja.

Loomulikult on sünd alati eriline sündmus. Võib-olla maagiline ja sõltuvalt (kõigi osaliste) temperamendist kas pigem romantiline või pigem ratsionaalne. Ning sama erinevalt areneb vahetult pärast sündi ka kolme inimese vaheline uus suhe. Psühholoogid nimetavad seda ettevaatlikku kompamist, esimeste uute õrnade sidemete sõlmimist emotsionaalse sideme tekkimiseks (ingl k bonding), mis on imelise, eluaegse sõpruse ja kiindumuse algus.

Just nimelt: algus. Mõned noored lapsevanemad on segaduses, kui neil ei teki vastsündinu vastu kohe tugevat armastust. Sest vanemaarmastuse kohta on liikvel liiga palju illusioone, mis ei pruugi reaalsusega alati ühtida. Selleks et südametunnistuse piinu üldse ei tekikski, räägime siin lahti emotsionaalse sidemega seotud kolm müüti ja tegeliku olukorra. Et armastus saaks endale aega võtta.

Me oleme üliõnnelikud

Müüt: me oleme üliõnnelikud.

Tegelikkus: noored vanemad tahavad tihtipeale liiga palju ja liiga kiiresti. Nende ootused on kõrged, kuid: kui palju armastust ja kui palju õnne on sünnitustoas normaalne? Kas ma olen halb ema, kui mul ei teki eufooriat ega ülimat õnnetunnet? Kas kõik isad hakkavad oma last kohe armastama? Krõks ja valmis? „Ei,” ütleb emotsionaalse sideme uurija psühholoog dr Karin Grossmann. „Ülevoolav õnnetunne on pigem erand kui reegel. Tore, kui see tekib, aga ei ole midagi hullu, kui seda ei teki.”

Dr Grossmann on Regensburgi ülikooli psühholoogiainstituudis töötamise ajal jälginud sadu sünnitusi ja võib väita: „Enamik paare ootab iseendalt liiga palju. See, kui laps ei maandu kohe pärast sünnitust udupehmetel armastuse pilvedel, ei näita ei armastuse puudumist ega ole lapsele ka kahjulik.” Näiteks Aasia ja Aafrika kultuuris ei tuleks kellelgi pähe mõtet nõuda emalt pärast tundidepikkust vaevarikast sünnitust tugevaid tundeväljendusi. Armastus vajab kasvamiseks aega ja ruumi. Mõnikord paar tundi, mõnikord paar päeva, mõnikord paar nädalat. Millalgi esimese aasta jooksul on see korraga kohal. See on kindel.

Meie laps on kõige ilusam!

Müüt: meie laps on maailma kõige ilusam, toredam ja armsam.

Tegelikkus: sünnitusjärgne aeg on armumiseks ebasoodne hetk. Armastust ei saa peale sundida, eriti veel esimesest silmapilgust. Tavaliselt armume me ikkagi siis, kui oleme selleks sisemiselt valmis ja vastaspool on meie jaoks atraktiivne ning pea pole raskeid mõtteid liiga täis. Lapse nägemine pärast sünnitust vallandab ema (ja teataval määral ka isa) organismis küll terve rea hormoone, kuid puhtaid õnnehormoone nende hulgas pole: adrenaliin ja endorfiin muudavad ema eelkõige ärksaks ja tekitavad lapse vastu uudishimu.Hetkega tekkinud suur armastusetunne on juba lisaboonus.

Meie armastus on alati õrn

Müüt: meie armastus on alati õrn.

Tegelikkus: õrn, särav ja ühtlaselt roosa — telerist ja sõbrannade juttudest võib iga päev näha, kuidas ema- ja isaarmastus välja peab nägema. Lapsega kodus olles tahaks teda aga hoopis raputada, et ta enam ei karjuks. „Vanemate armastus lapse vastu võib algul väljenduda pigem murena lapse pärast, mitte õrnades tunnetes,” rahustab psühholoog Karin Grossmann. Kui kõnnite oma gaasivaludes beebiga kodus ringi, võite kindel olla, et teete seda mitte ainult tema ja enda rahustamiseks vaid ka armastusest oma lapse vastu. Lapse vajadusi täites kasvab ajapikku ka võime lapse poolt antavaid signaale paremini mõista. Ning kui vanem teab, mida laps tahab, on last ka lihtsam aidata. See on suurepärane tunne ning me kõik armastame inimesi, kes tekitavad meis suurepäraseid tundeid.

Vaata ka: Kuidas tekib emaarmastus?