Ka platsenta verevarustus on haigusest tulenevalt häirunud ning loote hapniku ja toitainetega varustamine halvenenud, mistõttu loode võib kannatada (loote hüpoksia).

Sõltuvalt vererõhu tõusust, valgu kaotuse hulgast neerude kaudu ja haige enda kaebustest eristatakse kergemat ja raskemat preeklampsia vormi. Mõnikord võib raske preeklampsia vormi puhul esineda maksa talitluse muutusi ja vereliistakute (trombotsüütide) arvu langust, mida tuntakse ka kui HELLP sündroomi. 

Tavaliselt tekib preeklampsia pärast 20. rasedusnädalat. Enamasti kaob preeklampsia sünnituse järel, kuid tüsistusi võib esineda ka kuue nädala jooksul pärast sünnitust — sel ajal peavad patsiendi seisundit hoolikalt jälgima nii arst kui ka patsient ise. Kui vererõhk ei taastu kuuendaks sünnitusjärgseks nädalaks, tuleb nõu küsida kardioloogilt, kes alustab kõrgvererõhutõve ravi.

Sümptomid

Preeklampsia peamised tunnused on kõrge vererõhk ja valk uriiniproovis. Esinevad vererõhu tõus, tursed näol, kätel ja jalgadel. Naine võib kaevata peavalu, nägemishäireid, hingamishäireid, ülakõhuvalusid, urineerimisvähesust — nende kaebuste esinemine viitab krambivalmiduse olemasolule. Krambid võivad vallanduda rasedana, sünnituse ajal kui ka sünnituse järgselt.

Diagnoosimine

Preeklampsiat diagnoositakse vererõhu väärtuste tõusu, uriinianalüüsi (uriinis leiduva valgu hulga) ja haigustunnuste alusel. Jälgimist vajavad nii ema kui laps. Lähtuvalt seisundi raskusest võidakse teha erinevaid uuringuid loote südametegevuse ja hapnikugavarustatuse määratlemiseks (ultraheli, KTG — kardiotokogramm — loote südamelöökide ja emakakokkutõmmete suhte hindamiseks, doppleruuring — verevoolu kiiruse ja iseloomu määramiseks jt).

Ravivõimalused

Kõrge vererõhu alandamiseks määratakse vahel tablettravi. Kasutatavatel ravimitel on vähe kõrvaltoimeid ning kui need on kord välja kirjutatud, tähendab see, et lootele on tabletid turvalisemad kui liiga kõrge rõhu talumine. Preeklampsia harva esinev, aga väga raske tüsistus on krambid. Krampide ennetamiseks manustatakse mõnikord preeklampsiaga rasedale sünnituse ajal ja pärast seda veenisisesi magneesiumsulfaati. Lootele on see ohutu, kuid emal võivad kõrvalnähtudena esineda kuumahood, higistamine, janu, nägemishäired, kerge segasusseisund, lihasnõrkus ja õhupuudus. Kõik kõrvalnähud kaovad ravimi manustamise lõpetamisega.

Ohud lapsele

Preeklampsia puhul on suurenenud risk platsenta enneaegseks irdumiseks ja loote ägedaks või krooniliseks hapnikupuuduseks. Neil lastel on suurem risk perinataalseks suremuseks (üsasiseselt, sünnitusaegsel ja sünnitusjärgsel perioodil). Täiskasvanuna võib neil lastel olla suurem risk kõrgvererõhutõppe ja preeklampsiasse haigestumiseks.

Ennetus

Praegune arstiteadus ei oskagi preeklampsiat kindlalt ära hoida. Uuritud on erinevaid ravimeid, kuid üheselt häid tulemusi pole tänaseni saavutatud. Tähtis on teada ohumärke, käia regulaarselt ämmaemanda või arsti vastuvõtul, usaldada oma enesetunnet, olla kindlameelne ning probleemide korral otsida ja nõuda abi.

Allikad: Naisteka arhiiv, ITK.ee