Täna võib olla see viimane korralik rannapäev — ära liiga hoogu mine ja pea neid asju silmas
Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õenduse erialal õppiv ja suvel G4S rannavalves meedikuna töötav Kärt Vihul paneb aga lapsevanematele südamele, et lapse puhul ei ole tegemist täiskasvanuga ning ta vajab pidevat jälgimist. Anatoomiliselt on küll lapsed täiskasvanutega väga sarnased, kuid neil on teistsugune füsioloogia.
„Kuna laste kehapind on väiksem, siis toimub nii nende ülekuumenemine kui ka alajahtumine kiiremini. Kuumus mõjutab lapsi täiskasvanutest rohkem ning neid peab pidevalt jahutama. Lastele tuleb anda vett juua ning käia koos turvaliselt madalas vees sulistamas. Kindlasti tuleks jälgida kellaaega, millal randa minnakse — vältida võiks keskpäeval lõõmava päikese käes viibimist. Samuti võiks lapsel peakate peas olla,” räägib Kärt.
Nii Stroomi rannas töötav Kärt Vihul kui ka Pirita ranna vanem Karl Seemel on kokku kogunud mitmeid nõuandeid, mida pisipõnni ja ka veidi suuremate lastega rannas olles arvesse võtta.
Ära lase last kunagi üksinda vette! Rannavalvurid panevad vanematele südamele, et nad ei laseks last üksinda vette mängima. Isegi kui arvad, et oled „kohe siinsamas lähedal” või „ta on koos teistega”. Rannavalvuritel on liiga palju näiteid nendest hätta sattunud lastest, kelle vanemad sedasi arvasid. Ei tohi unustada, et lapsel ei ole neid teadmisi ja kogemusi, mis täiskasvanud inimesel. Väiksel lapsel tuleb rannas kogu aeg järel käia. Ka madalas vees võib pisipõnni jaoks olukord ohtlikuks muutuda, sest mänguhoos võib ta vees kukkuda ja kogemata tõmmata vett hingamisteedesse.
Hoia lapsel kogu aeg silma peal. Pea meeles, et kui tuled lapsega randa, siis oled sa lapsega rannas ning enda puhkamise ja rannamõnude nautimise soovid tuleb jätta tagaplaanile. Kõik need juhtumid, kui laps on silmist kadunud, on juhtunud viivukese aja jooksul, mil vanem on otsustanud korraks vabamalt võtta.
Lapsele on sobiv nabakõrgune vesi. Üle naba vette ei tohi last jätta ka siis, kui oled ise rannas. Lapsele võiks kehtestada reegli, et nabast kõrgemas vees ei supelda. Selline sügavus on piisav, et saada rannas olles osa veemõnudest ning samas on kindlasti lapsele ohutum. Mere ääres olles tuleb arvestada ka lainetusega.
Veendu ujumise abivahendi turvalisuses. Mistahes ujumise abivahendeid kasutades veendu kõigepealt selle turvalisuses ning arvesta ka lapse ujumisoskusega. Kui laps üldse veel ujuda ei oska, siis sügavamal vees täispuhutava madratsi või ujumisrõngaga supeldes võib olukord kurvalt lõppeda. Tuleb jälgida, et vesi ei oleks lapsele kunagi üle pea. Mere ääres tuleb kindlasti tähele panna ka tuule suunda — kui tuul puhub maa poolt, võib laps madratsil väga väikese ajaga kaldast ohtlikule kaugusele jõuda.
Märgista oma laps! Nii hoolikas, kui sa ka poleks, kõiki juhtumisi ei saa vältida. Seepärast on hea, kui oled oma lapse märgistanud andmetega, mille abil sinuga ühendust saab võtta. Randades, kus on G4S rannavalvurid, jagatakse soovijatele tasuta veekindlaid käepaelu, kuhu saab kirja panna paela kandja nime ning lähedaste kontaktandmed. Käepaelaga saab mängida, ujuda ja kõike muud teha, kartmata, et see ära kaob.
Valmista laps randa minekuks ette. Räägi lapsele, kuidas käituda, kui ta kaotab mänguhoos silmist oma vanemad. Kui laps avastab, et on rannas eksinud, siis soovitame tal jääda paigale ja teha kõva häält, et anda oma kaduma minekust teada. Nii jõuab abi kiiremini kohale ega pea omal käel vanemaid otsima läinud last ranna teisest otsast otsima. Samuti julgustame veidi suurematel lastel tulla ise rannavalvuri putka juurde või vormiriietuse järgi üles otsida mõni rannavalvur ja abi küsida.
Rannavalve ei ole lapsehoidja. Kuigi rannavalve on alati valmis oma teadmiste ja võimaluste piires jagama nii nõu kui abi kõikidele rannas viibijatele, ei ole siiski tegemist inimestega, kes jõuaksid või peaksid valvama kõiki rannas hullavaid lapsi. Kõige tähtsam isik on lapse jaoks temaga randa tulnud lapsevanem või täiskasvanud saatja.
