Kuus asja, mis igal vanemal tuleks enne kooliaasta algust läbi mõelda
1. Kas olete lapsega koolitee koos läbi käinud? Kui veel ei ole, siis nüüd on seda viimane aeg teha. Igal sammul, igal nurgal võiks siis rääkida võimalikke ohte (ka parklas sõidavad autod kiiresti) ja võimalikke ahvatlusi (nt ära astu siia poodi sisse). Lapsel võiks olla ka alati kaasas (nt päeviku või rahakoti vahel) nimekiri nende liiklusvahendite graafikutega, millega tal sõita tuleb. Kui ta juhtub millegi pärast oma tavapärasest sõidukist maha jääma, siis teab, millal järgmine sõiduvõimalus avaneb.
Kui laps peab pärast kooli minema ise huviringidesse, siis loomulikult peavad ka need teekonnad olema eelnevalt selgeks õpitud.
2. Kas õhtupoolik on sisustatud? Algklasside lapsed ei peaks olema pärast tunde iseenese hooleks jäetud. Ma ei mõtle selle all seda, et nad ei võiks kunagi üksi kodus olla. Pean silmas, et see, mida nad teevad ja millal, peaks olema vanematega kokku lepitud. Nt esmaspäeval ja kolmapäeval on muusikakool, teisipäeval ja neljapäeval tuleb otse koju ja reedel võib olla sõbra juures. Nii on väiksem võimalus, et lapsed omapäi endale meelelahutusi otsima hakkavad (kaubanduskeskustest) ja ennast kuhugi kooliteele „unustavad”.
3. Mis ootab kodus ees? Väga vähestel vanematel on võimalik pakkuda oma lapsele pärast tunde seltsi ja tuge. Küll aga on kõigil võimalik vaadata, et kodu oleks turvaline (kemikaalid, juhtmed, ravimid, alkohol, ligipääs arvutile jne) ja last ootaks tervislik toit. Kasulik on ka lapsega läbi rääkida, mida temalt oodatakse kui ta koju jõuab — kas ta peab ära õppima iseseisvalt või võib oodata sellega vanema tulekuni? Kas ta peab ka mõne majapidamistöö ära tegema? Kas tohib sõpru külla kutsuda? Kui kaugele tohib kodust liikuda? Kas tohib TV/ arvuti taga aega veeta? Jne.
4. Telefon, telefon, telefon! Kuigi me kõik teame, kui ohtlik on mobiil tervisele, ja teame ka seda, kuidas tänapäevased nutitelefonid katastroofiliselt suurendavad laste igapäevast ekraaniaega, ei saa selleta ikkagi läbi. Päris pisikeste laste puhul võiks vanem ise iga päev kontrollida, et telefon oleks laetud, sisse lülitatud ja kotti kaasa pandud. Võib-olla on isegi võimalik seadetest niimoodi määrata, et lapsevanema kõned alati valju häälega helisevad (vanem ju teab isegi, et tunni ajal ei helistaks).
Teiselt poolt on hea kui vanem on telefonitsi lapsele alati saadaval, pärast tunde saab siis laps vajadusel helistada ja nõu küsida või raporteerida. Kui vanem ise ei saa kõnedele vastata, siis peaks kellegi teisega (vanaema?) kokku leppima, et tema oleks pisikese koolilapse jaoks telefonivalves.
Väga hea abivahend tööl käivale lapsevanemale on ka kodune lauatelefon. Palu lapsel alati kohe koju jõudes teha lauatelefonilt vastamata kõne oma mobiilile, või helista ise koju.
5. Koostöö teiste vanematega. Vanemate omavahelisel kokkuleppel ja nõusolekul, võiks klass võtta ette kontaktandmete vahetamise. Kõigil peredel võiks olla iga lapse ja iga lapsevanema aadressid, telefoninumbrid.
Ei ole ka välistatud, et esimeses klassis vanemad kordamööda väikeste lastegruppide eest õhtupoolikutel hoolitsevad. Nt toovad koolist autotäie lapsi enda juurde mängima — iga päev on siis lastel turvaline ja lõbus. Nii peaks iga pere leidma ühe päeva 1-2 päeva nädalas, kus õhtupoolikul lapse ja tema sõprade eest hoolitseb.
6. Kui laps on kadunud. Mõnikord juhtub ka kõigile ettevaatusabinõudele vaatamata, et laps ei jõua õigeks ajaks õigesse kohta, telefon on välja lülitatud ja vanem muutub hämarduvas õhtus järjest murelikumaks. Mis siis teha?
1) Helista läbi kõik, kes võivad midagi teada. Nüüd on kasu sellest nimekirjast, kus on kõigi telefoninumbrid ja aadressid kirjas.
2) Sõida/ käi läbi koolitee ja kohad, kuhu laps võib olla pidama jäänud. (nt elektroonika poed, kus saab arvutimänge mängida, mänguväljakud). Samal ajal peaks keegi olema kodus ootamas, et lasta laps sisse kui ta iseseisvalt peaks välja ilmuma. Kui kedagi koju jätta ei saa, jäta vähemalt uks lukust lahti (kui lapsel võtmed kadunud on) ja kiri lauale, et ta kuhugi ei läheks ja kohe helistaks.
3) Positsioneeri. Kas see annab tulemusi?
4) Politsei. Kui teatad politseisse oma lapse kadumisest, siis järgi edasi nende antud juhtnööre ja õpetusi.
Pärast lapse leidmist on teil mõlemal vaja vigadest õppida. Ära süüdista liigselt ennast ega teda. Te olete mõlemad alles uues situatsioonis ja karistused ei aita siin midagi. Analüüsige ühes koos seda, mis valesti läks ja leppige kokku kindlamad plaanid, kuidas edaspidi selliseid ehmatusi vältida.
