Miks mõni paar lapsi ei saa
Viljatus stressirohke igapäevaelu või vale toitumise tõttu?
Kui soovitud järelkasvu ei tule, pole alati tegemist haigusega. Viljakust mõjutab suurel määral elustiil — negatiivset mõju võivad avaldada eelkõige stress, liigne alkoholi- ja kohvitarbimine, suitsetamine ja ka psüühilised tegurid. Naise tugev üle- või alakaal võib vähendada viljakust, samuti teatud ravimid. Seetõttu peaks lapse planeerimisel kriitiliselt üle vaatama ka oma elustiili.
Enne viljatusravi tehakse alati põhjalikud uuringud ja viiakse läbi isiklik nõustamine. Naine saab lasta arstil üle vaadata oma menstruaaltsükli: arst jälgib ultraheliaparaadi abil munaraku arenemist. Peale selle saab kindlaks teha veres leiduvad hormoonid, eelkõige luteiniseeriva hormooni (LH) olemasolu, mis vallandab ovulatsiooni. Kui tsükkel on ebaregulaarne, aitab arst uriinitesti abil viljastumisvõime päevad senisest veel täpsemini kindlaks määrata.
Ka meest tuleb uurida: androloogid (reeglina on tegemist lisaväljaõppega uroloogi või nahaarstiga) koostavad lihtsa spermogrammi. Arst uurib seemnevedelikku, eelkõige seemnerakkude tihedust, liikuvust ja kuju. Piirväärtuseks loetakse 20 miljonit seemnerakku ühe milliliitri seemnevedeliku kohta, neist pool peavad olema liikumisvõimelised. Kui spermogrammi tulemused pole korras, uuritakse spermat teatud aja pärast uuesti. Sest spermogramm on nagu hetkvõte: nii võivad näiteks ägedad põletikud viljastumist ajutiselt häirida. Mõne nädala pärast võib tulemus olla juba parem.
Spermogrammid on vaid hetkvõtted
Kui menstruaaltsükkel ja spermogramm on korras, on järgmine küsimus, kas munajuhad on läbitavad? Seda saab kindlaks teha kõhulaparoskoopia abil. Arst vaatleb munajuhasid vaatlustoru abil, mis viiakse läbi kõhunaha naise kõhuõõnde. Samal ajal süstib õde emaka kaudu munajuhasse värvilist vedelikku. Kui vedelik voolab takistamatult kõhuõõnde, on kõik korras: munajuhad on läbitavad. Müoomid, tsüstid ja organite ebahariliku kuju saab kindlaks teha ultraheli abil, vajadusel teeb arst ka emakalaparoskoopia. Täiendavad uriinitestid või munajuhaproov annavad teavet võimalike infektsioonide kohta.
Naise viljakushäired
Munaraku küpsemise häire (sage põhjus: kollakeha puudulikkus).
Ovulatsiooni ärajäämine.
Munajuhadega seotud viljatus, näiteks klamüüdiainfektsiooni tõttu.
Endometrioos (emaka limaskesta vohamine väljaspool emakat).
Emakakaela sulgumine limakorgiga, mis ei muutu infektsiooni või hormonaalsete häirete tõttu vedelaks isegi ovulatsiooni ajal.
Müoomid (healoomulised kasvajad) emakas.
Munaraku- või seemnerakuvastased antikehad.
Hormonaalsed häired (nt PCO-sündroom, prolaktiini ületootmine või kilpnäärme väärtalitlus)
Enneaegne kliimaks (üleminekuaastad): munasarjade talitluse kadumine.
Pigem harva: kaasasündinud väärarengud munasarjades, munajuhades või emakas.
Ka korduvad tsüstid võivad vähendada viljakust.
Mehe hormonaalseid näitajaid saab kontrollida veretesti abil. Samuti vaadeldakse munandeid, munandikotte ja seemnevääti ning munandite suurust ja kuju. Võimalik, et pärasoole kaudu uuritakse ka eesnääret ja seemnepõiekesi. Võimalikud infektsioonid saab välistada uriinitesti abil.
Samuti võidakse teha postkoitaalne test ehk Sims-Huhneri test. See tehakse ovulatsiooni ajal ja kuni 12 tundi pärast sugulist vahekorda. Emakakaelalt võetakse limaproov ja uuritakse mikroskoobi abil, kas ja kui palju on selles liikuvaid seemnerakke. Test annab aimu mehe viljakusest ja tupe ebatervest keskkonnast. Samuti võib see suurendada võimaliku spermaallergia kahtlust.
Pärast nende uuringute tegemist on lastetuse põhjus enamasti teada. Ligi 40% juhtudest on viga mehes, 40% juhtudest naises. 20% juhtudest on viga mõlemas partneris või pole põhjust võimalik kindlaks teha.
Mehe viljatushäired
OAT-sündroom (sagedasim diagnoos: seemnerakkude arv on liiga väike, nende liikumine piiratud ja välimus normist kõrvalekalduv).
Seemnejuhade ummistus, näiteks klamüüdiainfektsiooni tõttu.
Veenilaiendid munandikotis.
Munandivigastused (nt õnnetuse tagajärjel).
Kehaomased spermavastased antikehad.
Mumpsi põdemine lapsepõlves.
Laskumata munandite õigeaegne korrigeerimata jätmine lapsepõlves.
Varasem keemiaravi.
Kromosoomianomaaliad (nt Klinefelteri sündroom, kus mehel on üleliigne X-kromosoom)
Verevarustushäired.
Diabeet.
Seemnejuha puudumine (esineb sagedasti mukovistsidoosi põdevatel meestel).
Harva: impotentsus/erektsiooni-/ejakulatsioonihäired.
