Võõramaalane
Karu võpatas ning ajas end kohmakalt tagajalgele. Ronk aga hüüdis: „Orav on välismaalaseks hakanud! Räägib puha võõras keeles.“
„Fa fõin fff-foominga farju,“ ütles Orav.
Ronk ohkas, vangutas pead ja ütles: „Mõelda vaid, et meie orav ei taha enam Eesti loom olla. Temast ei oleks seda küll uskunud.“
„Uhkustaja selline!“ hüüdis ka Karu. „Mõnel vist ei sobi meie metsas elada, tahab võõrsile kolida! Nojah, eks Soomes ole laas laiem ja käbid kobedamad.“
„Fa fõin fff-fff-foomingaid!“ hüüdis Orav jälle, mudis oma pakse põski ja tegi õnnetut nägu.
„Mis ta ütles?“ küsis Karu.
„Ei tea,“ sosistas Ronk. „See oli ju jälle võõramaa keeles.“
„Fei folnud,“ Orav näitas nimetissõrmega põsele. „Fa fõin fff-fff-foomingaid.“
Sõbrad vahetasid nõutult pilke.
„Ta ütleb vist, et sõi toomingaid,“ taipas korraga Ronk. „Ta ei saa korralikult rääkida: toominga marjad teevad suu paksuks.“
„Fäga fff-faksuks!“ noogutas Orav kaasa. „Aufsõna.“
„Tere tulemast tagasi meie loomaperre!“ möirgas Karu liigutatult ning avas käpad embuseks. Ja kõik kolm naeratasid õnnelikult.