LOE JA NAERA: Kõige meeldejäävamad lood meie lugejate kooliajast!
Margiti lugu:
See juhtus põhikooli lõpus. Kirjutasime kirjandit, mille teemaks oli: Minu kodukoht eile, täna, homme. Terase lapsena oli mulle üht teist ikka silma jäänud. Küll küla poe juures aega veetvad pensionärid, suitsu kimuvad noored ning lisaks kõigele tibukollaste lokkidega paljulapseline isa ning kahtlast päritoli autosid remontiv tolvanist naabrimees. Ma ei varjanudki muret küla tuleviku pärast ning mul oli oma nägemus, mis saab meie kodukohast, kui inimesed õppust ei võta. Hea uudis oli see, et ma sain kirjandi viie. Teine ja mitte enam nii hea uudis saabus veidi hiljem, kui teada sain, et mu kirjand valla lehes ilmunud oli. Täies pikkuses. Seesama külarahvas, kelle harituse pärast ma alles hiljuti oma kirjandis südant valutanud olin, oli järsku nagu ilmutuse saanud. Nad olid kõik mu kirjandit lugenud. Ja see ei tähendanud head. Kohe üldse mitte. Ma ei hakka pikalt üksikasjadesse laskuma, kuid mõne aja pärast kolisime me sealt külast ära. Varsti tegi seda ka ülejäänud küla rahvas. Nüüd haigutab selles kohas suur tühjus.
Targo lugu:
Mäletan, et kui keskkooli läksin, siis aasta alguses oli loeng teemal „Miks alkohol ja narkootikumid halvad on“. Selleks, et point meile paremini kohale jõuaks, kutsuti sellel teemal rääkima paar politseiniku, kes võtsid kaasa ka erinevaid näidiseid. Kõige kangemat kraami meile kätte ei jagatud, aga kaks kanepipläru saadeti klassis ringi käima küll. Kuna tegu oli reaalse kraamiga, siis politseinikud rõhutasid, et parem oleks, et kõik näidised pärast tagasi lauale jõuaks. Juhtus aga nii, et kahe asemel jõudis tagasi kolm.
Eva lugu:
Pidi tulema kehalise kasvatuse tund. Mul oli aga vaja enne WC-s ära käia. Kuna riieteruum, kus sai kooliriided kehkariiete vastu vahetada, käis lukus, siis pidi viimane alati võtme õpetajate kabinetti ära viima. Kõik tüdrukud vahetasid riideid ja mina läksin WC-sse, lukustasin ukse ja hakkasin seal oma asja ajama. Kuulsin, kui kell helises tundi ja kõik hakkasid vahetusruumist kiiruga välja minema. Mina ka kiirustasin siis. Aga noh, kui ma WC-st väljusin ja ukse juurde tõttasin, et teistele järgi jõuda, oli uks lukus. Ma oli täiesti šokis, mõtlesin, et mis nali? Kas teised ei näinud, et WC-sse läksin ja tagasi ei tulnud? Proovisin ust veel ja hüüdsin, aga koridoris oli juba vaikus ja keegi ei kuulnud. Mõtlesin, et mida ma teen? Ega mul tegelikult suurt valikut polnudki — pidin tunni riideruumis mööda saatma. Hakkasin siis õppima, et vähemalt midagi kasu oleks sellest ajast. Aga kui tund lõppema hakkas ja teised häälekalt mööda koridori garderoobi poole tulid, siis tegin eriti süvenenud näo pähe — nagu see oleks kõige loomulikum asi, et ma üksinda seal riideruumis luku taga istun, kuni teised kehalises on. Keegi ei suutnud naeru pidada, kui nad taipasid, et ma seal kinni istusin ja minul oli nii häbi, et oleksin tahtnud maa alla vajuda. Eriti nõme oli järgmise kehkatunni alguses õpetajale selgitada, miks ma eelmisest tunnist puudusin. Terve klass naeris ja õpetaja ka.
Miina lugu:
See väike vahejuhtum leidis aset siis, kui olime algklassides. Kehalise kasvatuse õpetaja kirjutas päevikusse märkuse: “Laps ronib koolis mööda seinu”. Lapsevanematel oli nalja kui palju, et kuidas see laps ikka mööda seinu siis ronib! Aga juhtus see nii: enne kehalise kasvatuse tundi ootasime riietusruumis ja agaramad tüdrukud leidsid endale meelelahutuse. Riietusruumi eesosa oli nii kitsas, et käed ja jalad sai vastasseinadele toetada ja niimoodi lae alla ronida. Õpetaja sattus aga peale.
Eve lugu:
Õpetaja: “Eve kuidas on eesti keeles õigesti, kas palit või palitu”
Eve: “Minu ema ütleb, pane mantel selga, järelikult mantel.”
Õpetaja: “Välja, klassist välja, teatrikool ootab sind juba ammu”
Koridoris tuleb direktor. Pärib, mis toimub? Räägin loo ära. Pikk vaikus.
Direktor: “Ja, jah vihma sajab võtan mantli ja lõpetan tänaseks päeva.”
Leila lugu:
Põhikooli aegu olime sõbrannaga väga paigalpüsimatud ning tegime pidevalt erinevaid viperusi. Peale tundi tavaliselt panid kõik õpilased oma koolikotid algava tunni klassiruumi ette ning läksid ise jalutama kuskile. Mina ja sõbranna sidusime selle vahetunniga terve selle koolikotihunniku omavahel kokku ning omakorda radiaatori külge. Ja nii mitte ainult ühe klassiruumi taga, vaid nii palju kui vahetunniga jõudsime. Naljakas oli vaadata, kuidas õpetaja pahandas kõigiga, et miks nad tundi hilinevad, aga keegi ei saanud oma koolikotti kätte ju. Lõpuks saadi teada, et meie sidusime ning saime õpetajate käest riielda. Vahel sidusime ikka, aga siis hakkasid teised õpilased kotte kinni siduma, aga meie olime kuulsad “kotisidujad” juba ning saime ka siis riielda, kui me midagi ei teinud.
Anu lugu:
Käisin neljandas klassis, aasta oli 1983 või 1984. Koolitee oli 1 km pikk ning minna tuli jala. Kuna oli vihmane, läksin hommikul kooli kummikutega. Peale tundide lõppu panin kummikud jalga ja hakkasin koju minema. Kummikud tundusid kuidagi väga suured. Läksin tagasi, kuna olin kindel, et keegi oli minu omadega ära läinud. Valisin endale parajamad kummikud, vahetasin ära ja läksin koju. Kummikute värv ei olnud küll päris minu omade sarnane, kuid olid ikka parajad. Koju jõudes helistasin emale ja rääkisin, et keegi oli vahetanud mu kummikud ära. Ema käskis kohe vaadata koridori, millised kummikud seal on. Selgus, et olin hommikul pika tee läinu ema 4 numbrit suuremate kummikutega kooli ja aru ei saanud midagi. Minu omad olid ilusti kodus. Lippasin ruttu kooli tagasi ja vahetasin vaikselt kummikud uuesti ära ning läksin ema suurte kummikutega uuesti koju.
