Asjad, mille kohta vanavanemad endiselt valetama kipuvad
Mõned valed, stiilis, et ma ei tea, kes sõi ära viimase koogitüki, on enamvähem kahjutud, kuid näiteks valetamine tõsisematel teemadel võib lapsele üksjagu kahju tekitada küll. Alati enne otsustamist, kas mingil teemal tõtt rääkida või valetada, tuleks mõelda sellele, mis sõnumi sa lapsele oma valega edastad.
Kui oled seisukohal, et teatud teemal ei tohiks laps tõtt teada, siis räägi sellest alati ka lapse vanematega. nemad on esimesed otsustajad, missugust infot laps teatud teemade kohta saama peaks.
Kas tõesti? Magab või? Iga laps teab, et pärast magamist ärgatakse üles ja pole ime, kui ta seejärel soovib haua äärde vaatama minna, kas vanaisa ehk ärganud ei ole. Elu ja surma teema on selline, mida tuleks lastele selgitada vastavalt nende eale ja kindlasti kooskõlas vanemate uskumustega selle kohta, mis saab pärast surma, kas meie praegune elu on lõplik või on meil ka järgmine elu. Spirituaalne või teaduslik lähenemine - see kõik tuleb lapse vanematega läbi rääkida. Väga varases eas ei tohiks saada laps liiga erinevaid käsitlusi elu ja surma kohta, kui iga käsitluse esindaja peab enda lähenemisviisi ainuõigeks. Selge on see, et meie kehad on ajutised, sellest saavad ka väikesed lapse aru, kui nad on kaotanud pere lemmiklooma või näinud õues surnud konna. Lapse jaoks on aga oluline teada, et pärast surma ollakse igavesed oma lähedaste südametes.
Igatahes ei too lapsi kurg ja neid ei leita kapsalehe alt. Kui sul on soovi oma lastelastele midagi taolist öelda, sest vanasti ju selline selgitus sobis, siis mõtle järele. Sa ju ei soovi, et sinu lasteaiaealine lapselaps pärast sellist avaldust rühma kõige rumalaks valitakse. Küsimused seksi kohta ja selle kohta, kust lapsed tulevad, võivad sulle kaela langeda täiesti ootamatult. Vaata, et sa sel teemal ei valeta, sest niisugusel juhul võid lapselapse silmis igasuguse autoriteedi kaotada. Lapsed panevad oma sellealased teadmised kokku nii selle info hulgast, mille nad saavad perekonnalt, kui selle hulgast, mille koguvad väljastpoolt kodu.
Kui räägid oma lastelastega lahutusest, mis puudutab nende vanemaid, siis siin on üks väga oluline reegel - neutraalsus! Ükskõik kui valesti üks osapooltest ei käitunud (kui just polnud tegemist abielusisese füüsilise vägivallaga), siis tea, et mõlemad lahutuse osapooled on jätkuvalt sinu kalli lapselapse vanemad. Tahes-tahtmata on lapsel vanemate lahkuminekuga seoses mingisuguseid süütundeid, neid leevendada püüdes ära hakka süüdlseks tegema ühte vanematest. Kui ajad pere lõhkimineku süü konkreetselt ja armutult ühe vanema kaela, siis tuleb aeg, mil lapselaps sulle selle eest veel etteheiteid teeb - siis, kui ta saab nii vanaks, et mõistab inimsuhete ja lahkuminekute keerukaid tagamaid paremini, kui sina praegu. Kõige ausam vastus oleks selline, et vanematel ei tulnud kooselamine nii hästi välja, kui nad oleks tahtnud ja seepärast otsustati elada eraldi, kuid oma laste jaoks on vanemad alati olemas.
Kui laps küsib sinu käest, kas oled suitsetanud, alkoholi proovinud, politseile millegagi vahele jäänud, koolis kahe saanud, siis need on teemad, millede puhul ei tasu samuti valetada. Parem tunnistada oma patud üles, kui oodata, milla ta su valetamisega vahele võtab. Sest kohates nii ideaalset inimest, kes pole kunagi midagi sellist teinud, tekib tal kindlasti ka soov infot teistest allikatest kontrollida. Tark oleks vastata, et jah, on juhtunud, kuid elu jooksul oled targemaks saanud ja tead nüüd, et need pole head asjad.
Muidugi võib perekonnal olla mingisuguseid unistusi teemal, kelleks laps kunagi saada võiks, kuid kindel on, et enda unistuste pealesurumisega lämmatatakse lapse unistused. Kusjuures väikesed lapsed tunnetavad oma sisemaailma väga hästi ja tasuks neid kuulata, kui nad räägivad sellest, mis valdkonnad neid väga köidavad. Hilisem infouputus ja trendikate elukutsete pealesurumine võib lapse enda sisetundes tugevalt kahtlema panna või kaotab ta sellega kontakti sootuks. Nii võib temast kasvada küll majanduslikult edukas, kuid õnnetu inimene lihtsalt sellepärast, et perekond tahtis talle küll parimat, kuid lapse tahtmine ei huvitanud kedagi, sest laps räägib ju siis, kui kana pissib.
Öeldes lapsele, et asjad on nii sellepärast, et mina ütlen nii, ütled sa talle tegelikult, et ta ei ole oluline. Et tema arvamus ei loe, et tema eksistents on vähema väärtusega, kui täiskasvanute oma. See on suur vale ja teeb lapsele suurt kahju. Autoritaarse ja autoriteetse käitumise vahel on vahe! Laps peaks mõistma, et lasteaias, koolis ja pereelus on kokkulepitud reeglid, mida järgitakse. Talle tuleb selgitada, miks need kokkulepped on vajalikud. Samas peab laps teadma, et kõik eksivad. Ja et need, kes eksivad, julgevad seda ka tunnistada.
Allikas: grandparents.com
