Kui ma oleks hea lapselaps, siis ma oleksin neid säästnud ja seened koju viinud ja ise neist midagi meisterdanud, kuid kuna seentepuhastamine on lae värvimise kõrval maailma kõige jubedam töö, siis ma tegin näo nagu oleks kõigest valesti aru saanud ja poetasin uhkelt oma seened neile, mille nad sügava ohke saatel vastu võtsid.

Pühapäeval on selline tähtpäev nagu vanavanemate päev

Eriti oluline on see seetõttu, et paljude elud on läinud nii, et vanaemade ja vanaisadega, kel need alles on, väga palju ei suhelda. See võiks olla see päev, kui me kõik võtame telefonitoru kätte ja helistame ning küsime, kuidas neil läheb. Siin on muidugi oht, et need, kelle suhtlus vanavanematega ei ole nii tihe, võivad telefonitoru külge lõksu jääda, sest neil tuleb vastata miljonile küsimusele — kas laps istub juba? Kuna sa meid vaatama tuled? Ega te oma last ei hellita? Kas ta magab üksi?

Minu üks suuri unistusi oligi, et mu vanavanemad elaksid piisavalt kaua, et nad näeksid ka minu last. Oht oli, et ei näe, sest igal sünnipäeval kuulen ma oma isapoolselt vanaemalt, et tal on tunne, et see on vist viimane aasta ka talle. Ma arvan, et ta on seda rääkinud oma viimased 10 aastat. Teisisõnu, ta ei ole väga hea ennustaja ja seal telesaates, kus need ennustajad päeval istuvad ja nõu annavad, tal vist eriti suurt edu ei oleks. Samas ma ei ole kindel ka, kui selgeltnägijad nood selgeltnägijad on. Mul viimasel ajal tunne, et igaüks, kes öösel imelikku und näeb, peab end selgeltnägijaks.

Selle valesti ennustamise „oskuse” olen ma vanaemalt pärinud. Ma olen viimase nelja kuu jooksul öelnud kümneid kordi Esileedile, et täna nutab noorsand kuidagi veidralt, ma ennustan, et tal on hommikuks hammas.  Seni pole ükski mu ennustus paika pidanud ja kui ta suus midagi valget välgatab, siis võib kindel olla, et see pole hammas, vaid salvrätik, mille ta kusagilt välja koukinud on.

Noorsandist rääkides, siis talle on tekkinud selline hästi terane pilk ja ta justkui hindab pidevalt olukorda, mis ta ümber toimub. Sõbrad ja sugulased kiidavad aina takka ja ütlevad, et ta on väga intelligentse näoga ja mingitel hetkedel ma jäängi uskuma, et äkki ta ongi uskumatult tark laps ja siis ta läheb ja lakub diivanit või lauajalga…

Ka noorsandil on vanavanematega vedanud. Kui ma ei keelaks enda ema igakord, kui ta kusagile kodust välja satub, siis ta ostaks poisile terve maailma kokku.  Tal on teine lapselaps veel, kuid nagu ma varasemas postituses öelnud olen, elab tema kaugel Briti Columbias. Seega tulebki tal kogu vanaema tähelepanu just meie poisile suunata.

Esileedi vanematel on olukord lihtsam, sest kuna neil on viis last, siis nende viie lapse peale on neil lapselapsi rohkem, kui keegi kokku lugeda jõuaks. Esileedi isa paistab noorsandiga eriti tugevat sidet omavat, sest kõik, kes noorsandi näinud, ütlevad, et poiss on oma vanaisa koopia. Tegelikult on poiss täiesti mina, aga ma lasen neil teisiti arvata, sest ma ei jõua kõigiga vaielda. Just nimelt kõigiga, sest kõik ütlevad, et Madis mis Madis. Mida nad ka teavad!

Hoidke enda vanavanemaid ja hoidke enda lapselapsi. Tuletage neile pühapäeval meelde, et nad on teile tähtsad ja öelge neile, et te mõtlete ikka nendele.  Võtke see päev aega, et kuulata vanaisade sõjalugusid ja pange kirja toitude retseptid, mida ainult teie vanaemad teha oskavad. Kui teil ei ole neid enam, siis meenutage neid hea sõnaga ja rääkige oma lastele, mida teie olete oma vanavanematelt õppinud. Esivanemate lood on minu jaoks uskumatult huvitavad, sest maailm oli teistsugune ja väärtushinnangud olid teised.

Henry teine blogi räägib tema teekonnast tervislikkuse poole http://amidahenryteeb.eu