„Kõhugripp“ ja „toidumürgitus“

Rahvapäraselt nimetatakse kõiki viiruslikku laadi kõhulahtisusi (kõhulahtisust tekitavad väga paljud viirused) kõhugripiks. Ilmselt seisneb sarnasus gripiga suures nakkavuses, puhangutena esinemises ning enamasti ilma ravita paranemises. Nn “pärisgripp” kõhulahtisust ei põhjusta.

Viirusliku kõhulahtisuse puhul on haigustekitajaga kontakt olnud eelneva 3 päeva jooksul (kokkupuude haige või värskelt gastroenteriidist paranenud inimesega). Peale kõhulahtisusest paranemist võib viirus veel kuni paar-kolm nädalat roojaga erituda. Haigustekitajad levivad peamiselt
pesemata käte vahendusel.
Toidumürgituse põhjuseks on saastunud või valedes tingimustes hoitud toiduained ning haigusnähte põhjustavad mikroobide elutegevuse käigus tekkinud ained (toksiinid). Toidumürgituse puhul on aeg saastunud toidu söömisest kuni haigusnähtude tekkimiseni paar tundi kuni ööpäev, kestus jääb 1-2 ööpäeva piiridesse.

Kui kaua võib kõhulahtisus kesta

Äge kõhulahtisus algab ägedalt, enamasti on see nakkuslikku, peamiselt viiruslikku päritolu ja tavaliselt toimub iseeneslik paranemine. Viirused ja bakterid põhjustavad harva kauakestvat kõhulahtisust (keskmiselt umbes nädal). Ägeda ja kroonilise kõhulahtisuse piir on ~3 nädalat.
Kroonilise kõhulahtisuse puhul tuleb ette võtta plaanipärane uurimine, mis algab perearsti juures põhianalüüsidega.

Kõhulahtisusega kaasnevad sümptomid

Viirustest põhjustatud nakkusliku kõhulahtisuse korral esineb peamiselt nõndanimetatud peensoole tüüpi kõhulahtisus, mille korral on väljaheidet koguseliselt palju ja roojamine ei ole kuigi sage.
Sageli on kombineeritud nii peensoole kui jämesoole tüüpi kõhulahtisus.
Lima olemasolu roojas ei tasu üle tähtsustada, küll aga on oluline vere esinemine väljaheites, mis kõhulahtisuse puhul viitab ägedale soolepõletikule.
Iiveldus ja oksendamine on kõhulahtisusega sageli kaasnevad sümptomid, mis taanduvad reeglina kiiremini kui kõhulahtisus.

Kõhulahtisusega kaasnevad ohud

Inimese organismist rohkem kui poole moodustab vesi: vastsündinul ca 80% kehamassist. Kui vedelikukaotus on ~0,5% kehamassist, tekib inimesel janutunne. Janu puhul tekkiv suukuivus on tingitud vähenenud süljeeritusest ning peegeldab veevaegust. Suurimaks mureks gastroenteriidi puhul ongi vedela rooja ja oksendamisega kaotatav vesi. Kui vedelikku jääb juba organismi normaalseks funktsioneerimiseks väheseks, siis nimetatakse seda seisundit dehüdratatsiooniks ehk organismi veetustumiseks.

Eriti oluline on vedelikuvaegust jälgida väikelastel. Esmalt muutub keel kuivaks, väheneb sülje- ja
uriinieritus. Tõsisemal juhul muutub laps ebatavaliselt loiuks, nutab ilma pisarateta. Kui kõhunahk
sõrmede vahele volti võtta, siis lahti lastes tasandub volt väga aeglaselt; silmad vajuvad auku. Imikul vajub ka suur lõge lohku.

Kas ja kuidas kõhulahtisust ravida

Kõhulahtisuse puhul on olulisim kaotatud vedeliku asendamine.
Suure vedelikukao asendamiseks sobiva koduse soolalahuse põhiretsept sobib kasutamiseks täiskasvanutel ja suurematel lastel.
8 teelusikatäit suhkrut
3/4 teelusikatäit soola
1/2 teelusikatäit soodat
1 klaas (apelsini)mahla
kuni 1 liiter keedetud vett (teed)

Väikelapse jaoks sobiva lahuse väljastab apteek (standardse valmisseguna või valmistab retsepti alusel).

Kui suur vedelikukogus on piisav

Vedelikku tuleb gastroenteriidi puhul juua tavapärasest rohkem, täiskasvanul lausa mitu liitrit päevas. Joodava vee hulk peab asendama suurenenud kaod (oksendamine ja vedel väljaheide), sellest peab jätkuma vajadusel ka higistamiseks (näiteks palaviku puhul) ja organismi põhiainevahetuse rahuldamiseks. Oluline on jälgida, et säiliks regulaarne urineerimine. Kui kõhulahtisuse käes vaevleval inimesel jätkub uriini kolmeks portsuks päevas, siis ei ole vedelikukadu ohtlik.
Rooja ja oksemassidega kaob organismist ka hulgaliselt mineraalaineid, eriti kaaliumit. Ideaalis tuleks seega vedelikukao asendamiseks juua mineraalaineterikast vett, hästivarustatud apteegis on
vastav optimaalse koostisega pulber müügil. Kodustes tingimustes sobivad joogiks vesi, tee (väikelapsel võimalusel glükoosiga magustatud), morss jne.

Kuidas kõhulahtisuse korral toituda

Pikaajalise range dieedi pidamine kõhulahtisuse paranemise seisukohalt on kasutu. Peale esmast vedelikukao asendamist tuleks järk järgult pöörduda tagasi ka normaalse toitumise juurde. Eriti oluline on see laste puhul. Kuni laps oksendab, on olulisim talle lonkshaaval, teelusikatäite kaupa juua pakkuda, mitte iga hinna eest paari lusikat toitu sisse anda.

Ainult rinnapiima saaval lapsel kõhulahtisuse puhul söömispiiranguid ei ole. Rinnapiima ja lisatoitu saaval imikul jäetakse lisatoit mõneks ajaks ära, antakse ainult rinnapiima.
Alustuseks võiks ägeda gastroenteriidi korral sobida riisipuder, kissell ja kuivikud (lisanditeta küpsiseid).
Hoiduda tuleks esialgu liha-vorstitoodetest, vürtsikatest ja rasvastest roogadest, rõõsast piimast, üldse hapendamata piimasaadustest(sisaldavad rohkelt piimasuhkrut, mida põletikuline soolesein ei suuda piisavalt lõhustada).
Toored puu- ja köögiviljad on suure kiudainete sisalduse tõttu pigem mittesoovitatava toidu nimekirjas, erandina propageeritakse banaani ning õunapüreed (ahjuõuna). Rosinakissell on populaarne hea maitse, rohke mineraalainete hulga ja tärklise sisalduse tõttu (kissellis sisalduv tärklis seob soolestikus vett).

Millal tuleb arsti poole pöörduda

Suurem osa muidu tervetest täiskasvanutest saab ägeda kõhulahtisusega kodus iseseisvalt hakkama. Imiku ja väikelapse peaks perearst ägeda kõhulahtisuse korral paari päeva jooksul kindlasti üle vaatama; kui juhtivaks sümptomiks on oksendamine ja vanemad ei suuda last küllaldaselt joota, siis üle ööpäeva arstiabi nõutamisega viivitada ei maksaks.Ainult telefoni teel ravimine võib kas sümptomite ebapiisava kirjeldamise või nõuannete vääritimõistmise tõttu ekslikuks osutuda.

Iiveldust-oksendamist esineb lastel ka paljude teiste haiguste puhul, viga ei pruugi alati
seedesüsteemis olla. Kui seedekorratusega kaasneb üle kolme päeva kestev kõrge palavik (38,5 ̊C), on arsti poole pöördumine vajalik.