Laste kättemaks
Kui aastasele ei luba ema liiga teha, siis kaheaastased ja suuremad selgitavad juba ise suhteid, kuni emmed pingil istuvad. Varem või hiljem tekib konflikt — ei jaganud teistega liivavormi või ei andnud autot mängimiseks.
Emad ei kiirusta alati sugugi vahelesegamisega — ehk saavad lapsed ise hakkama. Ent selles eas saavad lapsed hakkama enamasti alati ühtemoodi: see, kes on tugevam, võtab mänguasja ära, tema kolleeg liivakastis aga puhkeb kibedalt nutma ning jookseb ema juurde.
Oled tegija või ei ole?
Vanemad annavad nõu, kes kuidas: „Anna talle vastu! Ära lase end lüüa!“ Tüdrukutega muidugi ei olda alati nii kategoorilised. Õpetatakse rohkem leppima ja järele andma. Poistega on aga lugu tihti ühetähenduslik: „Oled sa mees või ei ole?“
Me õpetame poegadele, et enda eest peab seisma. Me tahame, et ta näitaks oma jõudu ja tahet ega laseks endale liiga teha. Me soovime, et ta õpiks andma adekvaatset „vastust“. Et tema kohta ei mõeldaks, nagu ta oleks nõrgem.
Pole sugugi erakordne, kui vanemad annavad sellist nõu: „Ta narris sind? Narri sina vastu nii, et see talle meelde jääks.“ Või: „Ta ei anna sulle mänguasja? Ära siis temaga mängi ega oma mänguasju talle ka anna!“ Või isegi nii: „Anna talle nagu kord ja kohus, et rohkem ei noriks!“
Nii rääkides ei õpeta me oma lapsi siiski adekvaatselt vastust andma. Me õpetame neile kättemaksu, sest see on liialdatud vastus — kahur varblaste vastu. Mitte lihtsalt lüüa, vaid lüüa tugevamini. Mitte lihtsalt narrida, vaid nii, et see talle meelde jääks. Mitte lihtsalt solvuda, vaid keelduda üldse sõprusest.
Loomulikult pole kõik vanemad sellised. Kuid osa neist talitavad kindlasti nii. Ja kaugeltki mitte kõikidel lastel pole kalduvust kätte maksta nendele, kes ei täitnud nende soove. Isegi kõige sõjakamatel vanematel võivad olla sellised rahumeelsed lapsed, kes ei taha mingil tingimusel „anda tagasi“. Samas võivad ka rahuarmastavatel vanematel olla lapsed, kes käituvad kui „kättemaksu relvad“.
Millest siis sõltub see, kas lapsest kujuneb kättemaksja või ei
Jah, siin on tähtsad nii isiksuse individuaalsed omadused kui ka vanemate positsioon. Ehk teisiti öeldes: viljakal pinnasel peavad võrsuma tugevad taimed. Ei ole „pinnast“, ei ole ka kättemaksuhimulist iseloomu.Paraku võib juhtuda, et kui vanemad kasvatavad last rahumeelseks, siis võib ta läbida kättemaksu kursuse mõnes teises kohas.
Järgmine elukooli etapp on lasteaed. Siin on juba suur valik eeskujusid! Võib vaid jälgida teisi lapsi, et paljutki omandada. Kättemaksu strateegiaid võib ka raamatutest ja multikatest ammutada. Kahjuks ei võta lapsed alati vastu raamatute lugusid ja multikaid tervikuna. Et laps teeks õige järelduse, on tingimata vaja temaga koos läbi arutada loetu või nähtu. Ja ka see pole veel garantii. Sageli haarab lapsi just negatiivsete tegelaste käitumine ning nad võtavad selle loominguliselt oma ellu.
Ma maksan kätte ja minu kättemaks on kohutav!
Millal on võimalik märgata esimesi kättemaksu üritusi? Jah, kolmeaastased võivad üksteist lüüa, kui ei saa soovitud mänguasja, või halvasti öelda. Ometi pole see kättemaks, siin ei ole planeerimise ega läbimõelduse elementi. Kuid 4-5-aastased on juba hoopis teistsugused.
Mille pärast siis lapsed maksavad üksteisele kätte?
Koolieelikud on otsekohesed ega kavalda. Nende motiivid on reeglina otsesed — nad solvuvad ja tahavad kätte maksta juhul, kui teine laps ei lubanud mängida oma mänguasjaga, kui nendele kuuluv asi rikuti ära või on kadunud, kui keegi on kaevanud nende peale kasvatajale, kui ei võetud mängu. Nad võivad salaja võtta ja peita võõra asja (mitte selleks, et seda endale saada, vaid selleks, et solvajal seda enam ei oleks) või mänguasja katki teha. Lapsed võivad kätte maksta solvamise eest mitu korda. Sageli seletab laps oma tegu ebaõiglusega, mis talle mitu kuud tagasi on tehtud.
Nooremad koolilapsed omavad juba „küpsemaid“ ning mitte nii ilmselgeid motiive kättemaksuks. Üks selline on kadedus. Nad võivad kätte maksta klassikaaslastele, keda peetakse edukamateks või neile, kellel on asju, mis on kättemaksjale kättesaamatud.
Nii võetakse kasutusse rumalad naljad (koolikottide, jopede, päeviku peitmine), vandenõud klassikaaslase vastu jms.
Teismelised saavutavad veelgi suurema paindlikkuse ja leidlikkuse. Selles eas on kõige tähtsamaks vastastikused suhted eakaaslastega, seetõttu ei käituta enam otse. Kättemaks mõeldakse läbi, planeeritakse ja tuntakse juba ette sellest rõõmu. Teismelistel on terve repertuaar kõikvõimalikke käike, kuid nende sisemine pidur, mis võib-olla ei lubaks täiskasvanu eas vastavalt käituda, ei tööta veel. Vahel venib kättemaks terveks reaks väikesteks vastikuteks tegudeks. Ning nii nagu iga eas, on poisid tüdrukutest sirgjoonelisemad.
Süütud ohvrid
Huvitav kättemaksuvariant on segakättemaks. See sajab kaela mitte sellele, kes solvas, vaid teisele — „süütule“. See võib olla abitum klassikaaslane, kes ei suuda enda eest seista.
Segakättemaks toimib siis, kui koguneb viha ja solvumine, mis vajavad väljapääsu teisi lapsi mõnitades ja kiusates.
Miks siis ikkagi lapsed asuvad kätte maksma?
Üks kõige tõsisem põhjus on suhted perekonnas. Liigne karmus, vahel ka julmus. Või siis, vastupidi — ükskõiksus, olles lapse kõrval, ometi mitte koos temaga. Kõik see provotseerib solvumist ja viha vanemate vastu, kes näivad külmad ja julmad.
Algselt on kättemaks teadvustamata ja kõik toimub otsekui „iseenesest“. Ema lõhnaõlipudel kukkus puruks, isa teleripult valati üle kompotiga…
Koolieelikud ei tee teadlikult vanematele halba. Nende agressiivsuse objektiks saavad vanematele kallid esemed.
Kui olukord perekonnas ei muutu, siis läheb vastuseis vanematele juba ilmsemaks ja karmimaks. Nii määritakse meelega vanemate riideid, võetaks rahakotist raha, keeratakse muusika põhja või sulgutakse oma tuppa…
Laps võib vanematele kätte maksta kodunt lahkumisega ja seda isegi eelkoolieas.
Vanemad lapsed tegutsevad juba läbimõeldult ja plaanipäraselt, lahkudes kodunt, et neid ei leitaks. Samas võivad kodunt põgenenud lapsed kergesti sattuda ohtlikesse olukordadesse, mida nad ei oska ette näha, kuna puudub elukogemus.
„Mind ei ole nüüd…“
Vahel võib olukord niivõrd käest minna, et laps soovib kätte maksta oma elu hinnaga.
Isegi koolieelikutel on selliseid fantaasiaid. „Suren, mind pannakse kirstu, küll nad siis nutavad, et riidlesid minuga…“
Laps ei tea veel, ometi tunnetab, et tema elu on vanematele peamine väärtus, ning kõige suurem kättemaks ongi see väärtus neilt ära võtta. Samas lõpevad laste fantaasiad nagu ikka muinasjutud — õnneliku lõpuga. Laps ärkab surnuist üles ja kõik on koos rõõmsad.
Võimsa riskikrupi moodustavad siin aga teismelised. Põhilisteks motiivideks on kättemaks õpetajatele, klassikaaslastele, armastatule ja loomulikult vanematele.
Kogu tõsidusega
Laste kättemaksu tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt. See kujuneb välja solvumise ja viha ning… hea mälu baasil.
Teadvustatud soov teha solvajale halba — mitte väiksemat, kui tema tegi — ongi kättemaks. See „toitub“ solvumisest ja vihast ning on katse seada jalule teatud õiglus. Kättemaksu mõõt on alati subjektiivne. Inimene tunneb naudingut teadmisest, et saab nii tagasi oma sisemise tasakaalu — ma „vastan“ talle, ma seisan enda eest. Kas sa arvad, et see kõik on liiga keeruline laste jaoks? Ometi maksavad kätte isegi mõningad õrnas eas 3-4-aastased.
Kuidas ma saan oma lapse kättemaksuiha taltsutada?
- Ära ärgita lapses solvumist ega viha. Kui see on aga tekkinud, siis tunnista seda: „Sa oled tõesti väga vihane“
- Ära ütle lapsele: „Ära temaga enam sõbrusta“ või „Löö veel valusamini“.
- Anna talle aega oma emotsiooni tunnetada ja teadvustada, sellele nimi anda.
Kui ta maha rahuneb, saab ta ise oma tunnetega hakkama. Vaid siis, kui laps on rahunenud, võib hakata mõtlema, mida edasi teha. Asjade klaarimiseks on peale kättemaksu veel teisigi võtteid.
Üsna sageli aga suudavad lapsed ilmutada suuremat tarkust ja heatahtlikkust kui meie, täiskasvanud.
