Kaksikute blogi: kuidas see üldse võimalik on, et ma rasedaks jäin! Ja kaksikud ka veel!
Kuidas ma ikkagi rasedaks jäin?
No see on mulle suur küsimus ja arusaamatus, kuigi see on ka väga meeldiv üllatus. 29. august oli too päev, kui poes olles kõndisin mööda rasedustestides ning miski mu sees ütles, et pean selle ostma. Test ostetud, tormasin koju ja ega ma ju ei kannatanud järgmise hommikuni, vaid pidin ikka kohe testi ära tegema — tulemuseks kaks tugevat kriipsu! Käed värisesid, süda sai justkui pisikese infarkti, pisarad voolasid ning peas olid miljonid küsimused: „Kas ma olen ikka valmis emaks saama? Kas ma pole mitte liiga noor? Kuidas me hakkama peaksime saama? On see praegu üldse õige aeg, et laps saada?”
Mina, Kristiina, poleks ju pidanud üldse rasedaks jäämagi!
Et päris hästi minust aru saada, peaksin ma alustama sellest hetkest, kui selgus, et minu tervisega pole päris kõik korras. See oli umbes 5-6 aastat tagasi, kui ma otsustasin, et olen liiga paks (tegelikult polnud mu kehakaalul midagi viga) ning hakkasin end näljutama. Kogu selle jama tagajärjeks oli aga see, et päevad jäid mul ära ja no muidugi ka kaal langes. Õnneks sain aru, et midagi on selle näljutamise tulemusel mu kehaga ikka täiesti viltu. Hakkasin käima erinevate arstide vahet, et taas endal organism paika saada ja tulemused tulid peaaegu aasta aega hiljem, kui organism stabiliseerus. Sain kõikvõimalikku ravi ning lõpuks sai kõik korda, kuid oleks võinud minna ka hullemini ja selle peale ei taha ma praegu mitte mõeldagi, päevadki sain paika vaid hormonaalsete rasestumisvastastevahenditega.
Muidugi tahtsin lapsi, kuid arvasin, et see juhtub kunagi tulevikus, tervise pärast, muidugi. Kuid otsustasime siiski elukaaslasega, et vaatame nüüd mis saab, arstid olid ju öelnud, et minu rasestumisvõimalus on tibatilluke. Lõpetasin ära oma beebiplaastrid ning ei läinud kaua aega mööda, kui hakkasid kimbutama esimesed jamad — munasari hakkas streikima. Nii ma siis käisin arstide juures ja ravisin end, tahtsin ma ju , et kõik saaks ruttu korda, sest kes ikka tahab elada iga päev südamevalus ja teadmatuses oma tervise osas. Kogu selle probleemi tõttu ei olnud mul päevi peaaegu 3 kuud.
Kas ikka tõesti rase?
Samal päeval, kui oma testil kahte triipu nägin, läksin ma veel erakorralisse, et saada kindel vastus, sest korraks käis mu peast ka läbi, et võib juhtuda, et kujutan seda endale ette, kuid see ei olnud kaugeltki nii. Arsti juures selgus, et mu sees kasvab lausa kaks beebsut ( kuigi nende kohta et saa ju veel öelda beebsud, sest nad on ju veel nii tillukesed nagu pisikesed kullesed ). Ei suutnud mina arsti uskuda ning küsisin veel naljatades üle, et äkki on ikka kolm.
Nüüd ootamegi me kaksikuid, täpsemalt kahemuna kaksikuid
Hirm on igapäevaselt sees suur, kas ikka beebsudega on kõik korras? Kas nad on ikka õigetes mõõtudes? Kas nad on terved? Kogu selle küsimustejadale, aga annab iga päev vastuse see meeletu iiveldus ja oksendamine — beebsud ikka on olemas! Ma nimelt olen see „õnnelik” emme, keda on õnnistatud 24/7 iiveldusega, ainult magamine aitab.
Ma isegi kahtlustasin, et minu pidev iiveldustunne võib olla seotud ühe erilise haiguse ilmnemisega, aga vist siiski mitte, aga kui ma lugesin sellist uudist, pani see mind veidi muretsema.
Ent ma ei heida meelt, sest ma ju tean, et inimesele antakse nii palju, kui ta kanda suudab ja kaksikutega on ju ka topelt rõõm!
Beebsud on hetkeseisuga 9 nädalat mu kõhus kasvanud, nad peaksid olema viinamarja suurused ning 2,5 cm pikad. Nad kasvavad meeletu kiirusega. Nende näod lähevad päev-päevalt üha enam beebinägude moodi — silmad, nina ja suu on aina rohkem eristatavad. Nende sõrmed ja varbad paistavad ka aina rohkem nagu päris. Samuti arenevad ka suguorganid ning mõne nädala pärast võin ma juba teada saada, mis soost tulevad mu kallid lapsed.
Aga seni tegelen ennustamisega, sest tegelikult on päris palju mooduseid, kuidas juba varakult vihjeid saada, kas tulekul on poiss või tüdruk
Kristiina blogi kaksituteootusest jätkub järgmisel kolmapäeval.
