"Kus Nuustik on?" küsis Markus ja pistis pea laua alla. „Miks ta hommikust sööma ei tulnud?“ Tavaliselt istus kass viisakalt kõrvaltoolil ja limpsis Markuse pannkoogilt moosi. Isa kaebas, et Nuustik on hommikuse moosisöömise tõttu pommiks paisunud, kuid Markuse ja ema meelest oli kass täpselt õiges vormis – parajalt siidine ja vetruv, mõnus patsutada ja kaissu võtta.

Markus libistas end tasahilju põrandale ja uuris ümbrust. Kassi polnud ei külmkapi otsas ega diivanil, isegi mitte sahvris, kus ema vanaisa suitsutatud maasinki hoidis. Järsku märkas poiss, et köögiaken on irvakil ja aknalaual lebavad kassikarvad! Äkki on Nuustik aias?

Markus oli vaevalt õue astunud, kui kuulis järsku pea kohal reetlikku näugumist. Ta lõi pilgu üles ja jahmatas. Nuustik lendas! Kass tuli parajasti üle naabri aia, tegi sõstrapõõsa kohal osava pöörde ja maandus aiatoolile. Markus vajus üllatusest istuli.

"Mis sa jõllitad?" teatas Nuustik etteheitvalt. "Ma käisin naabrite juures arooniaid söömas. Just eile said valmis." Nuustik naeratas laialt ja Markus ahhetas – kõik kassi hambad olid sinised!

"Käisid arooniaid söömas!" ei suutnud Markus uskuda. "Aga pannkoogid ja moos?"

"Kõigepealt vitamiinid," tähendas kass. "Ma vaatasin, et seal vastas, onu Villu juures saab varsti vaarikaid ja herneid ka. Ja no maasikad on ju juba ammu valmis." Kass patsutas käpaga kõhtu ja naeris. "Värsked marjad teevad terveks ja ilusaks. Nagu öeldakse – ilus loom, karv läigib! Tervis annab tiivad!"

Markus noogutas. "Lähme korjame mõned pannkookide peale ka, isa just küpsetab."

"Lähme," nõustus Nuustik ja sõbrad suundusid maasikapeenrasse. "Ära ainult sellest lendamisest vanematele hinga. Saavad veel kreepsu."

Markus ja kass surusid käppa.

Edaspidi sõid Markus, ema ja isa pannkooke alati värskete marjadega. Talveks panid nad mõned isegi sügavkülma! Talvel polnud Markus enam kunagi haige, emast-isast rääkimata. Isegi Nuustiku karv säras kirkamalt kui kunagi enne.