Isa blogi: äkki ootaks tahke toidu andmisega kuni ta kooli läheb, sest siis vastutavad õpetajad ta eest
Kui me noorsandile suvel puuvilju tutvustama hakkasime, siis mul on meeles esimene kord, kui ta proovis ploomi — tal lõid silmad särama, näole tuli ilme justkui ta oleks just hetk tagasi proovinud maailma kõige maitsvamat toitu. Kui see ploomitükike, mida me andsime talle läbi spetsiaalse puuviljavõrgu, otsa sai ja see võrk ise imekombel kohe uue ploomitükiga ei täitunud, lasi ta kuuldavale suure hädakisa. Miski, mis on niivõrd imeline, sai nüüd äkki otsa.
Tegime suvel ka proovi, et äkki annaks talle proovida ka ilma puuviljavõrguta, kust ta seda puuvilja läbi imema peab, vaid annaks talle väikese tüki millestki, mida ta saab siis ise nosida ja lutsida. Mõtlesime et anname midagi, mis oleks oma struktuurilt kõige hõredam, et kui ta tõmbabki selle endale kurku, et siis see laguneb ka kõige kiiremini ära. Andsime arbuusi.
Ma ei jõudnud köhatadagi, kui noorsand juba köhimise ja lämbumise liigutusi tegi. Õigemini ei jõudnud ma reageeridagi, kui Esileedi oli hetkega püsti karanud, lapse tagurpidi keeranud ja juba oli ta käsi küünarnukini noorsandi kurgus ja tõmbas arbuusitüki hingamisteedest välja. Kuidas ta teadis täpselt, mida ta tegema peab? Kuidas ta suutis nii kiiresti reageerida? Ma mõtlesin, et mida oleks mina teinud, kui ma oleksin üksinda olnud. Ma tõesti ei kujuta ette, kuid stressi olukord on ideaalne näide sellest, kuidas mõnes inimeses võivad avalduda omadused, mida sa endal ei teadnudki, et sul on. Esileedi satubki olema üks neist, kes reageerib stressile tegutsemisega. Meil on koosolemise jooksul olnud mitmeid olukordi olnud, kus mina pinge all nõrken, löön käega ja hetkega võtab Esileedi raskuse enda kanda ning ei jäta enne, kui probleem on lahendatud.
Kuid see olukord ehmatas meid mõlemaid ja ma tegin ettepaneku, et äkki ootaks tahke toidu andmisega kuni ta kooli läheb, sest siis vastutavad õpetajad ta eest. Õnneks nii kaua ootama ei pidanud, sest vaikselt-vaikselt oleme talle andnud erinevaid puu- ja juurvilju, millega ta tutvub.
Kui me talle esimest korda banaani andsime, siis tegi ta näo, nagu oleks me andnud talle keedukaalikat. Igal juhul ajas ta näo vastikusest krimpsu ja öökis paar korda. Ma reageeriks sarnaselt, kui ma kogemata (sest teadlikult ei teeks ma seda kunagi) keedukaalikat hammustaks. See lõhn, see tekstuur, see maitse. Mul jooksevad praegugi külmavärinad sellele mõeldes üle selja.
Kuid see, et see talle vastik tundus algul, ei tähendanud absoluutselt seda, et ta seda uuesti endale suhu ei pannud, sest asi ei saanud olla selles, et talle banaan ei maitse, sest läbi võrgu oli ta seda varem korduvalt söönud. Praegu ongi aeg, kus ta õpib erinevate toitude tekstuuri tundma õppima. Täna oli siis esimene päev, kui noorsand sõi ära kogu banaani, mis me talle söögitooli lauale pannud olime.
Lemmiktoit, mida ta oma kätega nüüd meeleldi järab, on õun. See tuleb tema jaoks ära koorida ning pihku anda. Ta ei saa seda väga edukalt süüa, sest hambaid tal ei ole. Noh ühe hamba äär on millimeetri jagu väljas, kuid sellega ta väga palju veel ära ei tee. Põhimõtteliselt ta lakub ja lutsub õuna. Kui kõik vabanenud mahlad on õunalt ära lakutud, siis annab ta märku, et nüüd peaks isa tulema ja õuna sisse mõned hambajäljed tegema, millest igemetega kinni saada ja kust magusat õunamahla välja imeda. Uskumatu on see, et isegi oma lapse ila, millega see õun kaetud on, ei ole vastik. Meeldiv ka mitte. Kui ma peaks valima, kas ma hammustaksin pigem ilast või puhast õuna, valiksin ma viimase. Kuid ma ei tunne vastikust, kui ma süljest nõrguvat õuna hammustama pean. Ma pean küll õuna hammustama salaja, sest Esileedi keelab, kuna see levitavat kaariest. Kuid muu valik oleks ennast põrandalt püsti ajada, kööki jalutada ja lõigata õuna noaga, mis on ilmselgelt liiga suur ettevõtmine.
Kuid suurim probleem omal jõul söömisega on see korralagedus, mis ta maha jätab. Täna sõi ta keedetud brokolit ja kuna sai söögiks mitte ühe, vaid suisa kaks õisikut, siis igal hetkel, kui ta ühte suhu oli pistmas, tuli teine õisik kaarega põrandale lennutada. Kõik tema käed, nägu, isegi kukal, riided, söögitool ja põrand kahe meetri raadiuses oli brokoli puruga kaetud. Loomulikult tal endal oli nii palju nalja.
Esileedi lihtsalt vaatas teda andunult ja märkas, et kui noorsand võtab tahkest toidust liiga suure ampsu, siis ta ajab selle ka suust peale natukest aega imemist ka välja. Vaatas, kuidas ta toidu tükke suust välja ajas ja ütles õndsalt ohates: „Meil on ikka maailma kõige targem laps!” Mõistan seda ahviarmastuse väljendit täielikult, sulle reaalselt tundubki, et su laps on kõige targem ja ilusam ning tundub suisa mõistmatu, kuidas seda kõik teised ei näe.
Henry teine blogi räägib tema teekonnast tervislikkuse poole http://amidahenryteeb.eu
