Lühinägelikkus kimbutab koolilapsi üha enam

Kooliikka jõudes hakkab aina rohkem lapsi vajama prille ning suur osa vajab neid just lühinägelikkuse ehk müoopia tõttu. Ehkki oma osa võib olla geneetikal, tasub kindlasti hoida silm peal laste vaba aja veetmisel ekraanide ees ning muretseda koolilauale korralik lamp.

Ida-Tallinna keskhaigla silmakliinikus tegutseva dr Kadi Palumaa sõnul esineb lastel mitmeid silmaprobleeme. Silmakliiniku arstide juurde satutakse reeglina tõsisemate probleemide korral kas perearsti saatekirja või mõne teise silmaarsti kaudu.

Mureks on nii lühi- kui ka kaugnägelikkus, viltu asetsevad silmad, kõõrdsilmsus. Õnneks esineb vähem eri raskuses silmapõletikke, glaukoomi, kae- ja kasvajaprobleeme. Kliinikus käivad järelkontrollis enneaegselt sündinud lapsed, samuti diabeetikud.
„Kindlasti soovitan esimest kontrolli lapse 3.–4. eluaastal, mil osa kõrvalekaldeid saab juba varakult tuvastada. Lapse silm areneb kuni 9. eluaastani, nii et mida varem jaole jõuame ja mida varem laps vajadusel prillid saab, seda parem,” ütleb dr Palumaa.

„Suurem probleem on hüpermetroopia ehk plussprilli vajadus. Kui seda õigel ajal ei diagnoosita ja prille välja ei kirjutata, on oht, et lapse silm (või silmad) jääb amblüoopseks ehk laisaks, ning seda pole hilisemas elus võimalik korrigeerida ei laseri ega teiste operatsioonidega,” hoiatab dr Palumaa. „Kui prillid on lapsele välja kirjutatud, tuleks neid kindlasti ka kanda,” rõhutab ta. „Väide, et silm peab prillidest puhkama ja ise tööd tegema, muidu jääb laisaks, pole õige.

Vastupidi, lapse silmad prilli kandes puhkavad, ilma prillita on silmad pinges, põhjustades kaebusi, näiteks peavalu. Kui laps prille kanda ei soovi, tuleb pigem kontrollida prilli sobivust.”

Lühinägelikkus – sagedane mure

„Koolilaste seas on kõige sagedasem nägemishäire lühinägevus ehk müoopia,” kinnitab Silmalaseri ja Tallinna lastehaigla silmaarst dr Maria Malva.

„Silmamuna pikitelg kasvab ja silma optilises ehituses ehk refraktsioonis tekib nihe miinuse suunas, mille tagajärjel halveneb kaugele nägemine. Laps ei näe hästi koolis tahvlile ning hakkab kissitama. Väikese müoopia korral läheb kaugele vaatamiseks vaja miinusprille, lähedale nägemine on selge ka ilma prillita,” selgitab ta.

„Müoopia kasvades ja nägemisteravuse jätkuva languse korral on prille tarvis kanda pidevalt ning kasutada neid nii lähedale kui ka kaugele vaatamisel.

Müoopia tekib igas vanuses, kuid koolieas enamasti 10–12aastaselt, ja võib progresseeruda 18.–20. eluaastani. Hiljem silma kasv peatub ja müoopia stabiliseerub.”

„Osal koolilastel väsivad silmad lugemisel, kirjutamisel ja arvutiga töötamisel kiiresti, tekib otsmiku

piirkonna peavalu, lugedes võib tekst muutuda uduseks. Kaugnägemine on enamasti hea. Sellisel juhul võib laps vajada õppetööks hoopis nõrkasid plussprille. Kõik sõltub ka sellest, milline on silmade refraktsioon ehk optiline ehitus ja kahe silma koostöö,” lisab dr Malva.

Silmade pingutamist saab piirata

Millised meetmed aga kasutusele võtta, kui on kartus, et lapsel võib tekkida lühinägelikkus? Kas omalt poolt saab midagi ära teha, et lapse silmi kaitsta?

„Kindlasti peaks üle vaatama koolilapse toa valgustuse. Sügisel-talvel on pimedat aega järjest enam, silmadega tööks piisavalt head päikeselist päevavalgust aga napib. Korralik laualamp võiks olla kodus igal lapsel. Hämaras ruumis lugemine või ka pimedas arvuti ja teleri vaatamine väsitab

silmi mitu korda rohkem,” toob dr Malva välja tähtsaima.

„Digiajastu ülikiire arenguga kasutavad ka meie lapsed järjest varasemas eas ja rohkem arvutit ning nutiseadmeid. Nende tarbimist ei pea ära keelama, küll aga piirama, et laps ei veedaks liiga kaua vaba aega ainult ekraani taga. Liigne ekraani pidev vaatamine võib ka tervete silmadega lastel põhjustada kaebusi: silmade väsimist, punetust ja kipitust. Koolilapsel on soovituslik kasutada arvutit kuni 1–2 tundi päevas ja teha iga tunni tagant 15–20 minutit pausi,” lisab ta.

Dr Palumaa sõnul mängib lühinägelikkuse tekkimisel oma osa ka pärilikkus, kuid kindlasti tasub silm peal hoida laste igapäevasel telerivaatamisel ja arvutikasutamisel.

„Enamasti lapsed ise silmanägemise halvenemist ei tunneta, seepärast tuleks vanematel olla tähelepanelik ja esmaste märkide ilmnemisel – kissitamine, teleri vaatamine lähemalt kui varem – laps silmakontrolli suunata,” paneb arst täiskasvanutele südamele. „Probleemi eirata ei ole mõtet, see ei paranda midagi, vaid teeb lapse nägemisele hoopis karuteene.”

Siinkohal tasub tähele panna, et esmase kontrolli saab teha ka perearst või optometrist, seega ei peaks olema pikad vastuvõtule pääsemise järjekorrad mureks.

Kui tihti peab silmaarstil käima?

Dr Malva sõnul ei pea need koolilapsed, kel nägemine korras ja silmakaebused puuduvad, n-ö igaks juhuks kontrollis käima. Nägemishäiretega ja prillikandjad õpilased võiksid käia silmaarsti juures üks kuni kaks korda aastas. Silmaarstidele on suureks abiks prillipoodides ja suuremates silmakliinikutes töötavad optometristid, kes samuti võivad kontrollida põhikooliealiste prillikandjate silmi ja nägemist ning vajadusel uuendada prilliretsepte.

„Koolilapsed, kel on tekkinud subjektiivsed silmakaebused või kel on avastatud nägemisteravuse langus, peaksid kindlasti minema esmalt silmaarsti vastuvõtule,” täpsustab dr Malva. „Lisauuringute käigus on võimalik nägemist ja refraktsiooni täpsemalt hinnata, silmapõhju kontrollida ning täpne diagnoos panna.”

Kõrvalekaldeid peaks õpilastel siiski korrigeerima prillidega. Vastavalt refraktsioonile ja nägemisteravusele kannavad lapsed prille kas vajaduse korral või pidevalt. „Suur osa igapäevasest õppetööst on lapse jaoks silmi pingutav tegevus ja väga tähtis on arsti määratud prille kasutada

õigesti. Laps peaks nägema hästi nii kaugele kui ka lähedale ilma pingutuseta,” ütleb silmaarst lõpetuseks.

---

Lapsevanem Kerli:
„Minu tütar, kes läks 4. klassi, on prille vajanud nüüdseks umbes aasta. Enne 1. klassi minekut oli veel kõik korras ning ega laps eelmiselgi aastal millegi üle kaevanud, kuid märkasin ise, et kodus teleri ees istudes kissitab ta silmi.
Siis saigi taas silmaarsti juures kontrollis käidud ning selgus, et tütar vajab prille – küll mitte väga tugevaid, aga siiski.
Olen ka ise lühinägelik, kuid usun, et oma osa lapse silmade lühinägelikkuse süvenemisel on mänginud arvuti ja teler. Laps on isegi möönnud, et esimestel kooliaastatel veetis ta päevasel ajal palju aega ekraani ees. Nüüd püüame kodus silmi hoida, samuti andsin kooli klassijuhatajale teada, et võimalusel võiks lapsel lasta istuda koolipingis eespool.
Kuidas prillikandmine edeneb?
Alguses laps veidi häbenes ega soovinud prille ette panna, ent mure kadus, kui selgus, et mõnel teisel klassikaaslasel on samuti prillid.”