Kaksikute blogi: väsimus ja rasedus on mulle nii imelikult mõjunud — mind ärritab isegi see, kui vesi ei lähe piisavalt kiiresti äravoolutorust alla

Hetkel olen ma 13 nädalat oma kalleid beebsusid endaga kaasas kandnud ja mõelnud, kas saabub see päev, kui enam ei iivelda ja olla oleks päris hea — siiani aga veel tulutult. Igal hommikul tõustes mõtlen, et siia voodisse ma ka jään, lihtsalt ei suuda ennast kuidagi liigutada.

Samas ainult vinguda ja halada nagu ka ei taha, seega ajan ennast ikka
voodist välja ja mõtlen, et tuleb see päev lihtsalt mööda saata.

Nüüd on rasedus pähe löönud

13 nädalaga on mu peas käinud miljon mõtet, ma arvan, et nii on vast igal rasedal naisel. Küll ma mõtlen, kuidas kodus mööblit ümber tõsta, siis ma jälle mõtlen selle peale, et aasta alguses tahaks üle värvida võrevoodid (mis ootavad mind keldris tegelikult juba kaua aega, sest nendega polnud lihtsalt enne midagi teha), siis käib mul jälle hooti peal see, et tahaks kodus seinu värvida jne. Ühesõnaga -  mõttemaailm on hakanud meeletu tempoga genereerima igasuguseid ideid, mida kõike tahaks teha. Õnneks mu kallis elukaaslane toob mu ikka ja jälle maa peale tagasi ning ma ei kujutaks ettegi, mida ma ilma temata teeksin.

Kui ise olengi ehk pisut segane, siis vähemalt beebsudega on kõik korras

Käisime elukaaslasega koos I trimestri uuringul ning mõlema beebsuga on kõik suurepärases korras, seega olen ma nende üle väga uhke. Tegelikult oli aga väga armas vaadata, kuidas nad seal kõhus ennast liigutavad — näitasid meile oma käekesi ja jalakesi ja isegi sõrmed sai üle vaadatud. Üks meie lastest on aga selline väike suslik, kes ei tahtnud end algul meile kuidagi näidata, peitis end teise tibu taha ära ning nii me siis pidimegi teda togima tasakesi, et ta ikka õigesse asendisse läheks ja end ära laseks mõõta.

Beebsudel on kõik elutähtsad organid välja arenenud, ärkveloleku ajal liigutavad nad aktiivselt: pööravad päid, avavad suid, painutavad sõrmi ja varbaid ning panevad sõrmi suhu. Nad peaksid olema umbes 9-10 cm pikad ja kaaluma 28 grammi.

Nagu sellest veel vähe oleks, et muudkui paisun ja kerkin, nüüd olen unetu kah veel

Hüpates nüüd aga beebsude juurest mu enda tervise juurde — mind on hakanud piinama unetus. Absoluutselt kõik helid ajavad kohe üles, kummagi külje peal pole hea olla ning vahepeal hakkan lihtsalt nutma, sest ma ju tegelikult nii väga tahaksin magada. Nii palju, kui seda aga uurinud olen, siis pidi see vägagi normaalne olema. Loodan siiralt, et nüüd, kui ostsin endale kõrvatropid, siis lõpuks saan ma magada ning end täielikult välja puhata.

Väsimus ja rasedus on mulle nii imelikult mõjunud — kodus ajavad mind kõik asjad närvi, naabrid ärritavad mind ja mis kõige naljakam , mind ärritab, kui vesi ei lähe piisavalt kiiresti äravoolutorust alla. Kahju on muidugi oma kallist mehest, kes saab alati mu närvipurske enda peale ja siis ma mõne hetke pärast jälle muudan meelt ja mõtlen, et oli mul nüüd vaja ta peale kõik see viha välja elada, kuid ma siiralt loodan, et ta saab minust aru ning mõistab, et varsti ma rahunen maha. Naabrite juurde tagasi tulles, siis olen korduvalt mõelnud, et kirjutan teadetetahvlile kirja, et kui te süüa ei oska teha, siis ärge parem üldse tehke, sest iga päev on koridoris tunda kõrbehaisu ja see ikka ärritab küll.

Proovin nüüd oma uued kõrvatropid ka ära, et magamatusest lõpuks jagu saada, siis on ka meel erksam ning nädala pärast, kui on uue postituse aeg, virisen ehk vähem :)