Täielikus segaduses läks Kati oma tuppa pead murdma. Talle see toit täna ei maitsenud, sest ema oli kasutanud mingit teistsugust juustu – see oli selge. Aga mida see ämbrijutt tähendas?! Äkki siis seda, et ema võttis pärast ülejäänud makaronivormi ja astus sellega korraks uude ämbrisse? Ja seejärel muutus toit korraga heaks? Jah, nii vist oligi, mis see vanaisa muidu kiitis! Kati otsustas asja uurida. Ta kuulatas – köögis oli kõik vaikseks jäänud. Julius magas norinal. Ongi parem – ei keerle jalus.
Ettevaatlikult paotas Kati köögi ust ja nägi kohe potti allesjäänud roaga. Ta haaras juba lusika, et esimest ampsu võtta kuid mõtles siis ümber – kui söök juba ühe ämbrisse astumisega nii heaks muutus, mis siis veel teisest korrast rääkida! Nii otsustas ta ka ise ämbris ära käia, selles kollases. Koos kastruliga. Võttis sangadest kõvasti kinni, tõmbas sügavalt hinge ja astus ettevaatlikult sisse. Oehh, kuidas need ema jalad sinna küll ära mahtusid? Katil oli igatahes tublisti tegu, et enda omad kuidagimoodigi sisse pressida. Aga maitsva suutäie nimel tuli kannatada valusaid varbaid ja rasket potti süles! Sel hetkel astusid ema ja vanaisa kööki.
„Ma astusin ka ämbrisse, et söök paremaks muutuks!“ hõikas Kati rõõmsalt, sest kaotada polnud enam midagi. Või peaaegu midagi, sest tasakaal – see kadus nüüd küll!
Vähemalt sai Kati enne magamaminekut teada, et täiskasvanud räägivad ämbrisse astumisest siis, kui arvavad, et on midagi untsu keeranud.
Unenägudes ilmusid välja suured portsud makaronivormi ja igasugust värvi ämbrid. Kati jooksis neid haarama ja rabeles voodiriided põrandale. Julius pidi talle öö jooksul mitu korda tekki uuesti peale sikutama. Ta oli selles mõttes hea koer.