Ämber ja makaronivorm
Ja seda oli ka huvitav mõelda, kuidas vanaema ühte ämbrisse seeni ja teise kurke soolama hakkab. Eriti kurke. Sellele mõeldes läks kõht väga tühjaks. Aga õnneks ema tegigi juba süüa.
Sööjaid oli seekord kolm: Kati, ema ja Julius. Vanaisa oli jäänud linna oma asju ajama ja isa oli alles tööl. Ema tõstis näljasele seltskonnale mehised portsud ette ja soovis head isu. Taldrikutel ja koera kausis auras makaronivorm juustuga – see maitses tavaliselt kõigile. Kui Kati esimese suutäie võttis, oli Juliusel juba kõik otsas ja ta tuli ütlemata õnnetu näoga teiste juurde. Ema pahandas seepeale, et koer on täiesti ära rikutud ja ammu ära unustanud, et laua ääres ei lunita. Ning vaatas etteheitvalt Kati poole.
„Ma võin oma toidu Juliusele anda, mulle ei maitse,“ teatas Kati ootamatult.
„See on ju sinu lemmiktoit?“ oli ema väga imestunud.
„Täna ei maitse,“ hakkas Kati suu värisema.
Julius lõi muidugi tõelist rõõmutantsu, mis ei tekitanud mitte mingisugust kahtlust – ta oli viimsest kui sõnast äsjases jutus aru saanud. Ohates kummutas ema Kati taldriku koera kausi kohal tühjaks ja tegi kolm suurt võileiba. Jah, nende peres ei sunnitud kedagi vägisi sööma. Ei taha – pole vaja.
Natukese aja pärast saabus vanaisa. Kui Kati ja Julius olid juba tükk aega, üks ühe ja teine teise varruka küljes rippunud, teatas vanaisa, et nälg võtab silmanägemise ära.
Julius kobis seepeale oma asemele, Kati aga läks vanaisale kööki seltsiks. Või siis hoopis ämbritele, sest õigupoolest kükitas ta jälle nende juurde maha. Silme ette tuli pilt, kuidas vanaema lubab tal oma käega võtta esimese õrnsoolase krõmpsu kurgi – täpselt nii nagu eelmisel suvel. Ja eelmisel suvel sai ka vana ämbri aeg otsa – auk tuli põhja. Nõnda meenutades ei pannud ta eriti tähelegi mida ema ja vanaisa omavahel rääkisid, kuni korraga midagi hoopis imelikku kuulis. Nimelt teatas ema vanaisale, et oli seekord oma makaroniroaga ämbrisse astunud. Vanaisa aga arvas, et söök, millega ämbris ära käidi, viib lihtsalt keele alla.
Täielikus segaduses läks Kati oma tuppa pead murdma. Talle see toit täna ei maitsenud, sest ema oli kasutanud mingit teistsugust juustu – see oli selge. Aga mida see ämbrijutt tähendas?! Äkki siis seda, et ema võttis pärast ülejäänud makaronivormi ja astus sellega korraks uude ämbrisse? Ja seejärel muutus toit korraga heaks? Jah, nii vist oligi, mis see vanaisa muidu kiitis! Kati otsustas asja uurida. Ta kuulatas – köögis oli kõik vaikseks jäänud. Julius magas norinal. Ongi parem – ei keerle jalus.
Ettevaatlikult paotas Kati köögi ust ja nägi kohe potti allesjäänud roaga. Ta haaras juba lusika, et esimest ampsu võtta kuid mõtles siis ümber – kui söök juba ühe ämbrisse astumisega nii heaks muutus, mis siis veel teisest korrast rääkida! Nii otsustas ta ka ise ämbris ära käia, selles kollases. Koos kastruliga. Võttis sangadest kõvasti kinni, tõmbas sügavalt hinge ja astus ettevaatlikult sisse. Oehh, kuidas need ema jalad sinna küll ära mahtusid? Katil oli igatahes tublisti tegu, et enda omad kuidagimoodigi sisse pressida. Aga maitsva suutäie nimel tuli kannatada valusaid varbaid ja rasket potti süles! Sel hetkel astusid ema ja vanaisa kööki.
„Ma astusin ka ämbrisse, et söök paremaks muutuks!“ hõikas Kati rõõmsalt, sest kaotada polnud enam midagi. Või peaaegu midagi, sest tasakaal – see kadus nüüd küll!
Vähemalt sai Kati enne magamaminekut teada, et täiskasvanud räägivad ämbrisse astumisest siis, kui arvavad, et on midagi untsu keeranud.
Unenägudes ilmusid välja suured portsud makaronivormi ja igasugust värvi ämbrid. Kati jooksis neid haarama ja rabeles voodiriided põrandale. Julius pidi talle öö jooksul mitu korda tekki uuesti peale sikutama. Ta oli selles mõttes hea koer.