Detektiiv Kelli
Ühel päeval pärast tunde läks Kelli rahulikult koju. Koolivärava juures nuttis esimese klassi tüdruk.
„Miks sa nutad? Kas midagi juhtus?“ küsis Kelli.
„Kõik asjad on kadunud ...“ sosistas tüdruk.
„Mis asjad? Kas kooliasjad?“
„Kooliasjad ja telefon ka. Ma ei saa emmele helistada.“
„Aga ütle, mis sul kadunud on, ja otsime üles!“ pakkus Kelli.
Tüdruk pusis koolikoti lahti, uuris seda ja hakkas ette lugema: „Pinal, päevik, mobiiltelefon, spordiriiete kott ja ... midagi oli veel. Jah, juukseklambreid ka ei ole ...“
Nüüd alustas Kelli detektiivitööd. Ta uuris, mis tunnid tüdrukul olid olnud, ja nad hakkasid koos koolimaja läbi käima.
Kõigepealt mindi võimlasse, sest esimene tund oli olnud kehaline kasvatus. Tüdrukute riietusruumi uks oli õnneks lahti. Tüdrukud astusid sisse ja esimene asi, mida nad nägid, oli punane dressipluus. See rippus nagis üsna üksikuna. Tooli peal olid sinised dressipüksid ja põrandal tennised.
Tüdruk toppis need kiiresti kotti.
„Hästi!“ noogutas Kelli elutargalt. „Ära teinekord enam pärast kehalise tundi ilma trenniriieteta ära mine. Kõik tuleb ikka endaga kaasa võtta!“
Järgmiseks otsiti tüdruku klass üles. Sealt leiti päevik ja pinal. Mobiiltelefoni polnud aga kuskil.
Kellil tuli hea mõte.
„Helistame su telefonile, siis kuuleme, kus see heliseb, ja leiamegi üles.“
„Olgu,“ noogutas tüdruk. „Aga ma ei tea numbrit, ma ei ole ju endale helistanud.“
„Oeh!“ ohkas Kelli. „Aga äkki sul on päevikus kirjas? Emad vahel kirjutavad sellised asjad sinna üles.“
Kiiresti krabas ta päeviku enda kätte ja tegi selle lahti. Ja tõesti! Number oligi seal kirjas.
Kelli valis numbri ja nad jäid põnevusega ootama. Telefon hakkas helisema tüdruku enda kotis.
Tüdruk sukeldus peadpidi kotti ja otsis kõik kohad läbi. Lõpuks avas ta võileivakarbi ja leidis telefoni sealt!
„Ma ei soovita võileiva juures selliseid asju hoida,“ mainis Kelli.
„Mhm. Ma kogemata,“ vabandas tüdruk.
Nüüd olid peaaegu kõik asjad leitud. Ainult klambrid olid veel kadunud.
„Mul tuleb meelde, et ma andsin klambrid pinginaabrile. Ta pidi mulle homme nende eest kleepsualbumi tooma,“ hakkas tüdrukule lõpuks meenuma.
Nad läksid koos õue.
Seal ootas juba tüdruku ema. Kui ta oli tüdrukute jutu ära kuulanud, tänas ta Kellit.
„Küll on tore, et Hannal on sellised abivalmis suured kooliõed!“ ütles ta.
Teise klassi õpilasel Kellil oli sellise kiituse üle väga hea meel.