Vedur tuleb appi
"Aga ma ei taha, et te seal ainult ringi jooksete ja mürate," kõneles õpetaja. "Meil võiks olla eeskava. Kas keegi teist oskab mõnda pilli mängida?"
"Mina oskan viiulit!" hüüdis Kristiina.
"Mina õpin akordionit!" teatas Robert.
"Väga tublid!" kiitis õpetaja. "Siis teie esinetegi meile!"
Mikul oli seda natuke kade meel kuulata. Tema oleks ka tahtnud esineda ja kiita saada! Paraku ei mõistnud Mikk ühtegi pilli mängida. Jalgpalli oskas ta küll ja mitut mängu arvutis ja isegi natuke malet, aga pillimängu polnud keegi talle õpetanud.
Meel mõru, läks Mikk koju, viskas ranitsa nurka ja silmitses mossitades oma mänguasju. Neid oli seal ikka päris palju, aga ükski neist ei kõlvanud selleks, et temaga klassiõhtul pilli mängida. Või siiski? Mikk ronis tooli peale püsti ja hüüdis:
"Palun tähelepanu! Kas keegi teist oleks nõus minu pilliks hakkama?"
"Mis mõttes?" imestas kaisukaru. "Milliseks pilliks?"
"No näiteks akordioniks," seletas Mikk. "Mina venitan teda ja tema teeb lõbusat häält. Või siis pasunaks. Mina puhun talle ühest otsast õhku sisse ja teisest otsast tuleb välja ilus muusika."
Mänguasjad olid tükk aega vait.
"Mina küll et taha, et keegi mulle tagumikust õhku sisse puhub," pomises üks robot lõpuks.
"Ja venitamine mulle ka sugugi ei meeldi," ütles kaisukaru. "Mul võib pea otsast ära tulla. Meie oleme ikkagi mänguasjad, mitte pillid."
"Oh teid!" turtsus Mikk. "Üldse ei taha mind aidata!"
"Mina aitan!" lausus keegi voodi alt.
See oli Miku vana mänguvedur. Vanasti, kui Mikk väike oli, vedas ta vedurit nöörist järel ja see kolises mõnusasti. Aga pärast kooli minemist polnud Mikul enam mängimise jaoks nii palju aega. Nüüd sikutas ta veduri voodi alt välja ja silmitses hindavalt.
"Kuidas sa mind aidata mõtled?" küsis ta.
"Ma oskan ju koliseda," seletas vedur. "Sina liigutad mind mööda lauda edasi-tagasi ja muusika missugune!"
"Muusika peab olema ilus!" ütles Mikk. "Kas sa viiuli moodi oskad koliseda?"
"Eks ma võin õppida," vastas vedur vapralt.
Mikk ja vedur hakkasidki koos harjutama. Mikk veeretas vedurit mööda lauda ja vedur kolises. Algul polnud seda sugugi kena kuulata, aga vedur oli väga töökas ja püüdlik, pingutas nii, et rattad läksid higiseks ning lõpuks kõlas tema kolin juba päris viiuli moodi.
Klassiõhtu päeval sidus Mikk kikilipsu ette, võttis veduri kaenlasse ja läks kooli. Õpetaja pidas algul väikese kõne ja ütles, et nüüd algab eeskava.
Kõigepealt mängis Kristiina oma väikest viiulit ja see meeldis kõigile väga.
Siis mängis Robert tohutu suurt akordionit ning see oli samuti tore.
Ja siis … Õpetaja tahtis juba eeskava lõppenuks kuulutada. Aga korraga hüppas püsti Mikk ja hüüdis:
"Ja nüüd mängin mina vedurit!"
Ning enne kui keegi midagi öelda jõudis, seisis ta juba klassi ees ja hakkas oma vedurit mööda õpetaja lauda veeretama. Kusjuures veduri rattad mitte ei kolisenud, vaid mängisid õrnalt ja kaunilt „Mutionu“ laulu, nii et kõik lapsed hakkasid kaasa laulma, sest seda laulu oskab ju igaüks.
Kui laul läbi sai, Mikk kummardas ja kõik plaksutasid talle tükk aega. Õpetaja kiitis Mikku ja ütles, et see oli küll üks väga tore üllatus.
"Kiitke vedurit ka!" palus Mikk. "Tema on mu tõeline sõber!"
Õpetaja kiitis siis ka vedurit ning vedur punastas rõõmust.
