Laps on juba üle 20-ne ja ikka elab veel kodus!
Põhjused on enamasti majanduslikud. Aga ka psühholoogilised — raske on lahti lasta. Nad pole enam päris teismelised, aga ka mitte veel päris täiskasvanud. Nad on 18-25-aastased, nad elavad vanematega koos, õpivad või otsivad tööd. Alustades oma täiskasvanu elu, laveerivad meie lapsed sõltumatuse iha ja vajaduse vahel olla kaitstud. Nad teavad ja oskavad osaliselt rohkem kui meie. Samal ajal on nad veel paljudes asjades naiivsed ja abitud, valmis vallutama maailma, ent ometi kardavad sinna siseneda.
Meie aga, nende vanemad, üritame iga päev vastata keerulisele küsimusele: kuidas noort suunata — seejuures teda mitte maha surudes — kuidas teda ette valmistada lendutõusuks, et ta siiski haiget ei saaks? Samas närib meid kahtlus: kui palju ikkagi sõltub siin meist?
Võib tunduda, et selles vanuses lapsed ei vaja enam meid, ent ometi ei ole see nii. Neil on raske ilma täiskasvanute abita oma noorukieast väljuda. Praeguse aja noored ei ole valmis tegema ükskõik missugust tööd, kui neile on kogu aeg räägitud muud - leia ennast, avasta ennast. Need rääkijad ei ole aga ka ise enamasti veel keskea künniselgi end leidnud. Niisiis on segaduses nii noor, kui tema vanemad.
Vahel aga selgub hoopiski tõsiasi, et vanemad vajavad oma suureks saanud lapsi. Suhted, mida loodetakse (alateadvuslikult) säilitada, põhinevad sageli sõltuvusel ja hirmudel. Maailmas, kus inimeste vahelised seosed ei ole eriti tugevad, näib, et lapsed on ainus riskivaba kapital. Vanemad on valmis kõikvõimalikku abi osutama, et vaid lapsed jääksid võimalikult kauaks nende kõrvale. Pärast aga ei mõista nad, miks lapsed ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada. Kuigi on näha, et sellises olukorras pole lapsel mingit stiimulit jätta maha oma mugav pesake ning astuda vastu suure maailma väljakutsetele.
Leia tasakaal riski ja ohutuse vahel
Muretseme oma laste pärast, ükskõik kui vanad nad ka ei oleks. Me tahame neid kaitsta traumade ja eksimuste eest. Nii tekib kiusatus hoida neid oma tiiva all. Võimalik, et selline hoolitsus vähendab riske, ent selle hind on liiga kõrge, hoiatavad eksperdid. Ilma võimaluseta riskida (mõistlikkuse piirides) muutub nooruk haavatavaks. Ta ei saa toetuda oma vigade ja nendest jagu saamise kogemusele, ta ei õpi prognoosima oma tegude tagajärgi. Tema sisemine täiskasvanu kujuneb aeglasemalt või ei kujune üldse, sest ta vaatab maailma ikka veel „ema seeliku tagant”.
Absoluutselt ohutus situatsioonis puudub võimalus arenemiseks. Ning siis, juba täiskasvanuna, on sellised inimesed võimetud oma õigusi nõudma, oma huve kaitsma, oma väärtusi paika panema. Küpsuse põhilised tunnused on aga iseseisev mõtlemine, otsuste langetamine, teiste ja enda austamine.
Vahel muudavad vanemad järsult strateegiat, kui näevad, et laps ei soovi kuidagi täiskasvanuks saada. „Sa oled nüüd täiskasvanu, mine ise edasi, mina pesen käed puhtaks”. Kui me pole õpetanud last ujuma ning nüüd viskame ta lihtsalt vette, siis see on täiesti vastutustundetu. Vanemad peaksid tasahaaval oma abi vähendama — mitte tegema lapse eest kõike, mida too ise suudab teha. Samas tuleb teda toetada siis, kui ta ise hakkama ei saa. Tuleb õppida usaldama last.
Peab uskuma, et ta on väärikas inimene ning tuleb oma eluga toime. Tundes, et teda usaldatakse, et tema valikuid tunnustatakse, hakkab nooruk suhtuma endasse austusega ning tunneb, et ongi saanud täiskasvanuks.
Lepi tema valikutega
Vanemate kahetine suhtumine tekitab lastes kindlusetust. Neile öeldakse: „Sa oled juba täiskasvanu”, ent alltekstis kõlab: „Kas sa oled ikka veendunud, et oled valmis täiskasvanu eluks?” Ning noorukit haaravad kahtlused. Kas ta on ikka õigesti oma jõudusid hinnanud? Vanemad peaksid aeg-ajalt esitama lastele küsimuse: „Kas sa vajad ehk abi?” See õpetab neid hindama oma isiklikke ressursse ning tundma end ohutuna. Võimalik, et nooruk keeldub abist, ent ta teab, et täiskasvanud on valmis aitama.
Igal juhul peavad vanemad säilitama kontakti oma lapsega. Ent kuidas olla siis, kui olukord näib lausa ähvardav. Näiteks keeldub nooruk arsti juurde minemast. Surve ja käsk ei mõju enam. Jääb üle vaid „muretsev informeerimine“ — tuleb rääkida teda varitsevatest ohtudest, varjamata seejuures oma muret. Aga kui ta ei kuula ja talitab ikkagi omamoodi? Paraku on see tema valik. Meie lastel on õigus otsustada oma elu üle nii, nagu nemad vajalikuks peavad. Isegi juhul, kui me pole nõus nende valikutega, jääb meil vaid üle neid tunnistada.
Sõlmi leping
Vanemad noorukid ei pea end veel majanduslikult ise üleval või teevad seda vaid osaliselt. Kuni nad õpivad, toetavad vanemad neid. Mõned vanemad on seisukohal, et kui nad maksavad, tähendab nad ka juhivad (kontrollivad, otsustavad). Ent siis ei tasu lapselt oodata vastutustundlikkust.
Noorega tuleb kokku leppida ning sisse seada partnerlussuhted. Meie maksame sinu õpingud kinni, mida sina oled valmis enda peale võtma? Hästi õppima või lihtsalt õppima, et diplom saada, või vaatad noorema lapse järele, sest lapsehoidja võtmiseks meil ei jätku enam raha? Mis saab siis, kui me enam ei maksa? Mis siis, kui sa jätad õpingud pooleli?
Kõik see tuleb hoolega läbi arutada ning aeg-ajalt peab lepingu uuesti üle vaatama. Noor peab mõistma, et ülikoolis õppimine on teie ühine projekt. Aga võib-olla on see hoopis vanemate isiklik soov? Vanemad peavad endale aru andma sellest, mis toimub. Et ei tekiks olukorda, kus lapsele öeldakse: „Vaata, kui palju meie sinule andsime, nüüd oled meie võlglane”.
Noor peab mõistma, et ta vastutab endale võetud kohustuste eest. Vanemad aga peavad ilmutama heatahtlikkust, ent koos sellega ka järjekindlust. Kuidas aga olla nendega, kes ei tea, mida nad tahavad? Sel juhul peavad vanemad lapsele aega andma. Kuigi see ei ole üldse lihtne, tuleb ta rahule jätta ning vastu pidada. Ei tasu sekkuda, kui ta asub proovima, otsima ja tegema seda, mida ta ise tahab.
Jätka reeglite kehtestamist
Vanemate kodu ei ole range režiimiga internaat kergemeelsetele ja laiskadele noorukitele. Ent see pole ka pansion, kus kõik on nende jaoks valmis. Just seetõttu on nii oluline kehtestada ühise elu reeglid. Näiteks võtab nooruk osa kodustest töödest, teatab, kui hiljaks jääb … Paraku ei jätku meil alati jõudu jälgida ja nõuda, et laps reegleid täidaks. Oleme harjunud mõtlema, et nõudmiste täpsus ja selgus võrdub liigse rangusega. Armastus aga tähendab piiride puudumist.
Ühine elu koos täiskasvanud lastega ei välista sanktsioone, kui on rikutud kokkuleppeid. Need aitavad neil naasta reaalsusesse, sest noorukid kalduvad oma küpsust üle hindama.
Mõnedel vanematel on raske olla järjekindel, kuna nad pelgavad, et karmust ilmutades rikuvad nad oma suhted lapsega. Kui nii arutleda, siis tuleks juba algusest peale loobuda mõttest last kasvatada. Üks vanemate paljudest ülesannetest on ka pettumuse valmistamine lapsele. Laps on nutikas vanemat niikaua ära kasutama, kuni vähegi saab. Algselt sünnib ta ju maailma egoistina. Kui teda selliseks jättagi, siis midagi head sellest kohe kindlasti ei tule.
Väga palju sõltub siin meie endi emotsionaalsusest. Kui me tegutseme viha ja õelusega, siis suhted ka purunevad. Kui aga laps näeb, et meil on kahju võtta kasutusse karme võtteid, et me teeme seda vastumeelselt, kurbusega ning armastusega tema vastu, on kõik korras.
Allikas: Psychologies, 2014
