Kaksikute blogi: kas teha ka kõhubeebidele jõulukingid või mitte, selles on küsimus
Alustuseks soovin teile kõigile imeilusaid jõule ning loodan, et kõik ikka jõuluvana ka ära nägid!
Pühapäeval, kui hakkasidki helbed langema, tekkis lõpuks õige jõulutunne! Teate, kui ma juba see aasta murdsin pead, et mida kõigile kinkida, siis ma ei kujuta ette, mis hakkab edaspidi saama, kui kaksikud on ka ära sündinud. No muidugi ma oskan neile vast jõulukinke ikka teha, sest nad on siiski ju minu lapsed, kuid samas mõelda selle peale, et kui neil tekib mingi asja järele vajadus, siis ma ostan ju selle ikkagi, olenemata kas on jõulud või mitte.
Õnnestus lõpuks ka sõbrannale külla saada ning tema käest sain ma endale bandaaži, ausalt, ma ei kujuta ette kuidas ma enne ilma selleta hakkama sain. Mu seljavalud on nagu käega pühitud. Lausa rõõm on ringi käia. Muidugi kõhu kasvades pean ma ostma ühe suurema bandaaži ka, sest sõbranna oli mul raseduse lõpuks ikka veel nii pisike, et ta sai terve raseduse hakkama selle kõige väiksema suurusega. Ent bandaaž on küll see asi, mida mina isiklikult soovitan ikka igale rasedale, see on lihtsalt suur õnnistus, kui saad end kergemana tunda ja selg ka ei valuta !
Sain ka oma eelmise postitusega väga palju tagasisidet just ninapumpade osas. Kuna meil kodus on olemas rhinomeri ninapump ( manuaalne, millega peab ise seda tatti imema) ning ka üks pisike 3 aastane poisiklutt (mehe pojake), kes kahjuks veel ei oska nuusata, siis ma olen pealt näinud korduvalt, kuidas mu kallis mees ta nina puhastab selle pumbaga. No ei saa mina midagi teha, aga olgu minu laps või mitte, siis mina sellega ei suuda kellegi nina puhastama hakata, juba see paljas mõte ajab mu lihtsalt öökima. Olen kuulnud, et mõned emad tõmbavad ka oma suuga imiku ninast tatti välja. Võibolla hakkan seda mõistma siis, kui lapsed on sündinud, kuid praegu... no ei! Kirjutasin ka oma blogis ninapumpadest ning tõin välja erinevad pumbad, mida ma suutsin internetist leida, mis meil Eestis saadaval on, vaata SIIT
Kirjutan ka beebsude arengust. Nad on tänaseks mu kõhus kasvanud 21+5 nädalat (24. detsembri seisuga) ning hetkel peaksid nad olema umbes 27 cm pikkused (ma tean, et tegelikult on nad lühemad, kuna neid on ju ikkagi kaks), neil on täielikult välja arenenud põsed ning kulmud ja neil on juba ka sõrme-ja varbaküüned olemas. Nad tunnevad juba täielikult minu hääle ära (päris armas ja samas ka pisut hirmutav on seda mõelda). Poiss on meil väga aktiivne, tema liigutusi tunnen ma ikka väga tihti ja iga päevaga lähevad need järjest tugevamaks. Mõned korrad on ka issi kõhtu katsunud, kui poiss mürgeldab, kuid me ei ole veel päris täpselt aru saanud, kas issi tunneb oma kalli pojakese liigutusi või siis lihtsalt pulssi?
