Isa blogi: 11 olulist asja, mida ma selle aastaga õppinud olen

Sünnitus ja lapse mähkme vahetamine on olnud minu jaoks parajaks väljakutseks. Päris minestanud ma pole ja ma arvan, et ainsaks põhjuseks, miks ma olen suutnud teadvusele jääda, on see, et Esileedi ei luba last maha pillata.

Ongi Noorsandi esimene aasta täis. Täna, 17. jaanuaril 2014, kell 6.05 hommikul ta sündis, strateegiliste mõõtudega  4026g ja 52cm. Tuleval esmaspäeval saame teada, mis ta hetkeseis on, kuid ma olen üsna veendunud, et ta on raskem ja pikem, kui aasta tagasi.

See esimene aasta andis mulle mõista, et hoolimata sellest, et juures on palju rohkem vastutust ja palju rohkem muresid, on nüüd meie elul sisu

Enne last oli meie elu rahulik ja rutiinne, olime oma eluga rahul ja kahtlesime (loe:kahtlesin) lapse soovimises. Kuid nüüd on tunne justkui Noorsand oleks alati meiega koos olnud. Iga päev on momente, kus mul käib hardumus lainetena üle, kui ta mind mõtlikult eemalt vaatab, või sirutab põrandalt käed mu poole, et ma ta sülle võtaksin. Praegu ongi küsimus, et kui ma kunagi teise lapse saan, siis kas see armastus läheb jagamisele, või tuleb sama palju juurde?

Kuid ma teeksin tänase sünnipäeva postituse selliselt, et ma kirjutaksin välja tähelepanekud ja kui keegi soovib, võib neid ka soovitustena võtta, mis ma isaks olemise aja juures märganud olen.

Mul on nii hea meel, et ma sünnitusel juures olin

Ma kahtlesin pikalt, kas minna või ei, sest mul oli hirm, et äkki Esileedi laseb punnitades junni põrandale ja mina ning junnid omavahel ei klapi. Kui ma ema koera aeg-ajalt jalutan, siis ma öögin ka alati, kui ma maast koera sooja junni kilekotiga koristama pean. Ma kartsin, et ma näen seda verd, tunnen lõhnasid. Ma kartsin, et Esileedi ei ole mulle enam peale sünnitust seksuaalselt atraktiivne.

Kuid kõik need hirmud olid asjata, sest see kogemus, kus ma sain end tõepoolest tunda vajalikuna ja seda ilma, et ma oleksin tolmuimejat käes hoidnud, oli super. Ta sai minule toetuda, kui ta valude vahel puhkas. Ma sain teda julgustada ja jagada seda kordumatut hetke. Lisaks on mul väga hea meel, et meil oli kaasas ka sünnitoetaja, sest tema ei olnud ainult Esileedile toeks, vaid ka mulle. Mina ja eriti Esileedi julgustaks küll kõiki kaaluma sünnitoetaja kaasamist, sest esmakordsete sünnitajatena ei teadnud me, mismoodi kõik tegelikult käib ja meile sattus ka ämmaemand, kes vist kaotas pokkeris just pool enda varandusest. Vähemasti oli ta kohutavas tujus ja jumal tänatud, et meil sünnitoetaja sel ööl kaasas oli, kes seal ruumis positiivsust hoida suutis. Ma ei tea, kuidas nende toetajatega muidu on, aga meie leidsime enda oma siit: http://synnivagi.ee/

Muretse lapseriideid, mis on trukkidega

Alati. Unusta nööbid. Lapse suurim võitlusvaim on hetkel, kui sa üritad teda riietada. Mida rutem sa ta riidesse saad, seda vähem kisa ja võitlust.

Lepi asjadega, mida sa ei saa muuta

Kui sa ei kannata junne ja selle haisu nagu minagi, siis on tõenäoliselt ka musta mähkme vahetamine sinu jaoks väljakutseks. Kuid lohutan — see läheb kergemaks. See ei muutu kunagi meeldivaks ja mul on siiani igakord tunne nagu oleks keegi mind mähkme vahetamise ajal vaimselt kuritarvitanud, kuid vähemalt on minestamine harvemaks jäänud. OK, nali. Päris minestanud ma pole ja ma arvan, et ainsaks põhjuseks, miks ma olen suutnud teadvusele jääda, on see, et Esileedi ei luba last maha pillata.

Valmispüreed on tegelikult suurepärased

Selgus, et lastetoitu ei peagi mööda poode otsima, kus saab odavaima hinnaga. Me seadsime eesmärgiks, et me püüame esimesel eluaastal vältida lisatud suhkrut, soola ja piima, siis oleme suhteliselt valivad, mida me lapsele söödame. Peamiselt ongi meil kaks brändi, mida me ostame ning mis Noorsandile meeldivad ja need on Organix ning Ella. Vahel ka Põnni pirnipüreed. Igas poes maksavad need erihinda ja üldse mitte odavat ning lisaks on igas poes tihti vaid paar tükki sortimendis ja tihti otsas ka. Oleks ma varem selle peale tulnud, et lastetoitu saab internetis osta ja odavamalt kui poest, oleks mul jäänud ära nii palju ringi tatsamist. Viimased ostud olemegi teinud saidilt http://lastetoit.ee . Teeme talle ka ise püreesid, aga need valmispüreed on siiski suureks abiks. (Missuguseid teie enim ostate ja mis toidud teie lastele maitsevad? Mul oleks huvitav teada.)
Kuid oleme aina rohkem hakanud andma talle toite, mida ise sööme, kuna me valmistame 99% toitudest ise ja teame, mis me sinna sisse paneme.

Leia aega

Mul on alati nukker mõelda, kui paljud perekonnad elavad nii, et üks pool töötab kaugel eemal ja teine pool on lapsega kodus. Kohtuvad ehk heal juhul iga paari nädala tagant. Ma tean, et paljudel peredel pole võimalik aega leida, kuid kui sul on, siis mina julgustaks lapsega veetma nii palju vaba aega, kui vähegi võimalik, sest see aeg, kui ta tahab sinuga aega veeta, on väga lühike.

Ära osta kalleid mänguasju

Fakt on see, et ta mängib parema meelega krõbiseva ümbrisega, kui selle uhke leluga, mis sealt seest leida võib. Me oleks taas palju raha kokku hoidnud, kui ei oleks keskendunud niivõrd mänguasjadele, kui mängimisele. Hetkel on ta lemmikmänguasi hambapastatuub ja vahukulp.

Ole kannatlik

Nii oma naisega kui ka lapsega. Kui laps saabub perekonda, siis paratamatult elu muutub. Sa ei saa enam elada sama elu, kui enne järelkasvu tekkimist. See puudutab intiimelu, sotsiaalset poolt, kui ka rutiini. Kõik muutub. Seega tuleb olla kannatlik.

Ära loe igasugu perefoorumitest, mida su laps mingiks kindlaks ajaks oskama peaks, sest need ajavad su stressi

Põhimõtteliselt peaks Noorsand oskama juba foorumite põhjal joodeldada, samal ajal kuue palliga žongleerima ja esimeseks aastaks peaks olema läbitud juba vähemalt neli jooksumaratoni. Rääkimata kuues keeles rääkimisest.

Ära võrdle enda last teiste lastega

Alati on keegi, kes on milleski osavam, või parem. Lapse areng ei ole võistlus ja igaüks areneb omas tempos. Keeruline on küll mitte võrrelda, kuid tuleb anda endast parim.

Ära võta isiklikult, kui naine ühel hetkel ära pöörab

Raseduse hormoonid, mis on nii raseduse ajal, kui ka peale rasedust mingi aja, on nagu steroididega PMS. Võta rahulikult, tõmba ennast kägarasse ja mine mõtteis kusagile ilusasse kohta, samal ajal naisele otsa vaadates ja kaastundlikult noogutades. Ära süvene liigselt ja ära mine tüliga kaasa, sest asi ei ole sinus, ega milleski, mida sa teinud oled. Püüa säilitada rahu.

Naudi

See esimene aasta on olnud imeline aeg, kus ma olen õppinud enda kohta palju rohkem, kui ma oleksin eales oodanud. Uskumatu, et ma suudan ärgata esimese äratuse peale. Enne vanemaks saamist vajutasin ma enne tõusmist alati umbes 5-6 korda snooze nuppu. Et ma suudan funktsioneerida unega alla kuue tunni (Esileedile tundub piisavat paarist tunnist, sest Noorsand ärkab ikka veel igal ööl iga paari tunni tagant ja tihti unustab ta uuesti uinumise ja veedab tunde mööda voodit pimedas ringi trallides.)

See on kõik osa vanemaks olemisest ja hetkel, kui Noorsand sulle oma toidu söömise ajal näkku puristab ja ise rõõmsalt naerab, mõistad, et see on kõik seda väärt. Ok, tihti on seda raske nautida, kuid see kõik käib asja juurde. Katsu lihtsalt võtta nende momentide vahelt, mis jäävad nende stresside vahele, kus ta tõmbab lillepotte ümber, ei maga, määrib elamist, jonnib, nii palju kui võimalik, sest need naudingu hetked justkui laevad su akusid, et sa tuleksid toime raskete hetkedega.

Palju õnne Noorsand, esimese aasta täitumise puhul!

Loe ka Henry teist blogi http://amidahenryteeb.eu