Kaksikute blogi: ega see rasedaaju enam midagi väga tarka ja nutikat välja mõelda ei suuda
Kuna ma olen nüüd määratud arsti poolt rahulikku režiimi, siis vaba aega on mul lihtsalt nii palju, et ma ei oska selle kogu ajaga isegi midagi peale hakata. kas selline rase, kelle on palju vaba aega, on oma mehele õnneks või õnnetuseks?
Valmistume täie hooga
Kodus tegime suuremad asjad ära, või no tegelikult mees tegi, mina olin lihtsalt ilus rase kõrval :) Saime möödunud nädalaga endale koju uue mööbli ning ka uksed saime vahetatud, mõningad asjad vajavad veel tegemist, kuid üldjoontes on siiski enamik asju tehtud, nii et beebsude sünnile võib julgelt iga päev samm-sammult lähemale astuda.
Tänu sellele aga olen internetist uurima hakanud erinevaid lihtsaid ning odavaid võimalusi, kuidas teha ise oma beebsudele erinevaid vajalikke asju ning samuti olen hankinud ideid, kuidas kodus kõik ära mahutada, sest ega meie kodu ju kummist pole, kuhu reaalselt kõik peaks ära mahtuma. Nii aga ongi mu üheks prioriteediks saanud praegu vannituba - see on meil tegelikult üpris pisike, kuid mahutama peab väga väga palju. Meie vannituppa peavad ära mahtuma meie hügieenitarbed, laste hügieenitarbed, mähkmed ja mähkimisalus (selle koht hakkab meil olema õnneks pesumasina peal) ning ka erinevad koristusvahendid ja pesukuivatusrest. Teate , et see kõik mõne ruutmeetri peale ära mahutada, siis minu aju juba töötab täisvõimsusel, kuid ausalt võin öelda, et ega see rasedaaju enam midagi väga tarka ja nutikat välja mõelda ei suuda.
Erinevatest beebigruppidest ning nendega seonduvast
Ma olen supertoredas beebigrupis facebookis ning ausalt, kui sealsed emmed ei räägiks oma muredest ja rõõmudest, siis ma mõtleks pidevalt, et kas ma olen ikka normaalne rase ja kas minu rasedus ikka kulgeb normaalselt. Ma tean küll, et ma ei saa end võrrelda nende emmedega, kes ootavad üht pisikest, kuid siiski meil on sarnaseid muresid. Üldse tunduvad tegelikult kõik beebideootel emmed hästi toredad ja lõbusad ning kokkuhoidvad. Samas on ka teistsuguseid tegelasi, nt on üks naine Aet V. (kui teda googeldada, siis selgub, et ta on ka varem erinevaid inimesi ahistanud), kes proovib sisse saada vist igasse beebigruppi, mis facebooki tehtud on. Küll ta räägib, et on rase, siis jälle et laps on surnud või et rasedus katkes. Teate, mind ajab see isik ikka meeletult närvi, ma tean küll et ei tasu närvi minna jne, kuid siiski. Laps on oma ema liha ja veri, laps on ainulaadne siin elus ning ma arvan, et selliste teemadega ei tohi mitte mingit moodi nalja teha ja lolli mängida!
Kuidas ilusasti beebikõhtu pildistada, kui ei kaasa fotograafi?
Reedel saab mul juba 27 rasedusnädalat täis, ma ei saa aru kuhu see aeg lendab. Hetkel otsin ka internetist erinevaid rasedate pilte, et ammutada ideid,kuidas oma kõhuke ilusti fotodele jäädvustada. Kuna meil on niigi suured väljaminekud, sest asju tuleb ju muretseda topelt, siis kahjuks fotograafi juurde vist ei jõuagi, kuna ega seegi väga odav lõbu pole. Aga me proovime leida sellele lahenduse ning üritame ikka kodus ise ilusad pildid teha. Eks me anname endast parima ning kui tulemus tuleb hea, siis jagan seda ka teiega. Ma arvan, et nüüdsest ongi parimad nädalad, kui see aeg fotodele jäädvustada, sest alates 30.nädalast pean ma ikkagi ju igaks juhuks valmis olema, et beebsud võivad tahta juba oma emmet-issit näha.
Praegu on aga meie pisikesed imed väga väga tublid, kasvavad kõhus ilusti ning annavad endast ikka iga päev pidevalt märku. Enam ei saa ma isegi aru, et mis režiim neil on, sest pidevalt käivad ikka parajad obadused mul kõhus. Hetkel peaksid meie pisikesed imed olema kõhus umbes 36 cm pikkused, nad peaksid juba oma ilusaid siniseid silmi avama ning nad reageerivad iga päevaga aina enam ja enam ümbritsevatele helidele - see on ka põhjus, miks nad hakkavad rohkem siplema, kui minu ümber on väga tugev müra. Samuti neelavad nad tihti alla lootevett ning luksuvad sageli - seda on tunda. Mina aga võin öelda, et meie tibud ei luksu vist väga tihti, sest reaalselt seda luksumist olen ma tundnud kokku kolmel korral.
Minule on aga tekkinud paar rasedusaegset probleemi - vähesel määral kõrvetised ning jalakrambid. Kõrvetised tekkisid nüüd, kui sain peale rauaravi, kuna mu hemoglobiini tase on liiga madal. Õnneks aga on mu kõrvetistele leevendus olemas - Rennie tabletid. Minu jaoks on need nii jubeda maitsega , nagu hambapastat sööks, ajavad iiveldama, kuid pole midagi teha, tuleb üle elada. Krampide vastu aga aitab mul venitamine, õnneks neid krampe pole väga tihti. Üldiselt on aga nüüd rasedus täitsa hästi kulgenud ning lõpp on juba käega katsuda. Varsti saabki läbi see imeline aeg ning tuleb hakata täiskohaga lapsevanemaks.
Igapäevaasjadest räägin aga selles blogis: http://elukaksikutega.blogspot.com/
