Eesti teadlaste huviorbiidis on Q-palavik ja leptospiroos
Tiheda ühenduse ja reisimisvõimaluste tõttu muutub maailm väikeseks ning me pole enam kaitstud ka teisel pool maakera alguse saavate nakkuste eest.
„Et hinnata riskide suurust ja ära hoida epideemiate teket, tuleb tunda haigustekitajaid ja nende levikuteid,” ütleb maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop. Tervishoiuteaduste võimekuse edendamise programmi TerVE raames juhib Viltrop zoonooside epidemioloogia ja riskitegurite uuringut Eestis. Maaülikooli ja Tartu ülikooli teadlaste huviorbiidis on loomadelt inimestele üle kanduvad Q-palavik, leptospiroos ja mitmed parasiitsed haigustekitajad – nt kasside väljaheidetega leviv toksoplasma.
Uuritavaist nakkustest võivad bakterid leptospiira ja Coxiella burnetii palju pahandust põhjustada.
„Coxiella burnetii tavapäraselt inimesele suurt häda ei tee. Kui organism on nõrgestatud, võib see aga põhjustada rasket haigestumist ja rasedatel nurisünnitust,” selgitab Viltrop.
2009. aastal puhkes Q-palaviku epideemia Hollandis, haigestus ligi 2500 inimest. Pärast seda, kui bakter Coxiella burnetii põhjustatud zoonootilisse haigusse suri kuus inimest ja nakkuse allikana tuvastati kodukitsed, langetas Hollandi valitsus otsuse – Q-palavikku nakatunud kitsed tuleb hävitada. Hukati 15 000–20 000 looma. Nakkusepuhangut seletati kitsekasvatuse mitmekordistumisega viimaste aastate jooksul: haigustekitajat leidub lammaste, kitsede ja lehmade uriinis ning väljaheites. Nakatumine toimub tavaliselt hingamisteede kaudu, kuid ka bakteritega saastunud piima juues.
„See oli üks raskekujulisemaid epideemiaid Euroopas,” tõdeb Viltrop. „Oleme oma uuringu käigus leidnud, et Eestis levib see bakter peamiselt veistel. Praegu ollakse seisukohal, et veistel esinev bakteritüvi pole inimesele nii ohtlik kui nn väikemäletsejaliste tüvi. Bakteri geenimaterjal on meil olemas ja nüüd püüame kindlaks teha, mis tüüpi tüvega meil tegemist on.”
Eesti teadlaste uuringu üks eesmärke on välja selgitada võimalikud riskigrupid. „Andmete töötlemine käib, aga praegu tundub, et riskigrupis on veisekasvatajad ja loomaarstid,” ütleb prof Viltrop. Kuna Q-palavik levib eelkõige aerogeenselt, on loomapidajatel ja -arstidel suur võimalus bakteriga kokku puutuda.
Riisipõldude haigus ka Eestis
Vähetuntud, kuid laialt levinud bakter, mida zoonooside leviku uurijad jälgivad, on leptospiira. Rohkem esineb seda haigustekitajat troopilistes maades ja seda nimetatakse ka riisipõldude haiguseks. Inimeste nakatumus Kagu-Aasias on u 50% ja aastas on tuhandeid surmajuhtumeid. Haigustekitajad pääsevad läbi limaskesta või kahjustunud naha verre. Spiroheedid paljunevad veresoontes kiiresti, põhjustavad väikeste veresoonte kahjustust ja tungivad organitesse.
Mida rohkem põhja poole, seda vähem leptospiirat esineb. „Soome on praktiliselt lepto-spiiravaba,” märgib prof Viltrop. „Meil on aga leptospiirat u 20% veise- ja 40% lambakarjades. Sigadel põhjustab see bakter tõsiseid terviseprobleeme ja sigu meil vaktsineeritakse.”
Eestis on inimeste haigestumine leptospiroosi alates 1980. aastate teisest poolest suurenenud – igal aastal on diagnoositud üle kümne haigusjuhu. „Äsjasest uuringust selgus, et tuhandest inimesest keskmiselt viis on kunagi seda nakkust kogenud,” ütleb Viltrop. Leptospiroos võib avalduda kerge gripitaolise haigestumisena. Kui kliinilised tunnused pole ägedad või spetsiifilised, määrab perearst antibiootikumiravi. Neeru- või maksakahjustuste puhul tuleks kahtlustada leptospiroosi raskemat vormi, millesse sureb 5–10% haigestunuid. „Loomapidajad on üks riskirühm ja meie uuring näitab, et nakatunuid on umbes üks sajast ehk kaks korda rohkem kui üldpopulatsioonis,” nendib Viltrop.
Kahe ülikooli teadlased uurivad nii zoonooside riskirühmi kui ka riskitegureid. Et välja selgitada, kas ja kui palju on inimestel erinevate nakkuste vastu antikehi, tehti vereproovidest seroepidemioloogiline uuring. „Kontroll-grupiks kasutasime Eesti geenivaramu biopanka kogutud vereplasma proove, mis esindavad kogu siinset elanikkonda. Lisaks võtsime proove riskirühma kuulujatelt: küttidelt, loomapidajatelt ja -arstidelt.
Pöörame oma uuringus erilist tähelepanu ühele Eestis suhteliselt uuele leptospiira serovariandile,” ütleb Viltrop. „Leptospira hardjo on väga zoonootiline, kergesti nakkav ja saabus meile Lääne-Euroopast ilmselt koos lihaveistega selle sajandi algul. Praegu võib öelda, et üks riskitegur on inimese kokkupuude lihaveistega. Piimaveiste hulgas leiame seda bakterit õnneks väga vähe.”
Ettevaatust toorpiimaga
Oluline on teada, et L. hardjo võib erinevalt teistest leptospiira tüvedest toorpiimas eluvõimelisena püsida päevi. Professor Viltrop juhib tähelepanu toorpiimaga kaasnevatele ohtudele. „Meil soovitatakse pastöriseerimata piima lastele ja haigetele, aga tegelikult on just neil nõrgema immuunsüsteemi tõttu suurem risk piima kaudu mõnda ohtlikku tõbe saada. Muuseas, ka puukentsefaliidi viirus võib toorpiima kaudu levida.” Üks peamisi nakkusallikaid ja kõhulahtisuse epideemiate tekitajaid Euroopas on aga toorsalatid. „Mõni aasta tagasi oli Saksamaal ja Prantsusmaal suur epideemia,” meenutab Viltrop. „Nakatumine toimus saastunud idandatud seemnete kaudu. Taimetoitlased ja noored neiud, kes idusid sõid, hakkasid E. coli tõttu kokku kukkuma. Haigestunuid oli ligi 4000, neist u 800 tekkis raske neerukahjustus, 53 inimest suri.”
Toorpiima kaudu võib levida ka väga ohtlik puukentsefaliidi viirus.
Kindlasti soovitab prof Viltrop mõistuse piires ettevaatlik olla. „Selget riski nagu toorpiima joomine tasub vältida. Elementaarne on hoolikas kätepesu ja köögihügieen. Nii viiruste, bakterite kui ka parasiitide vastu on abiks köögiviljade korralik pesemine. Veel paremini aitab kuum vesi.”
