Villid võivad olla valusad ja takistada isegi söömist, aga mõnikord ei anna nad endast märku mingilgi viisil ja on lihtsalt juhuslikult – nt peegli ees hambaid pestes – leitud.
Teada-tuntud ohatis esineb villidena
Ohatise tekitajaga – herpesviirusega (Herpes simplex 1, mis reeglina avaldub huuleohatisena, või Herpes simplex 2, mis kahjustab eelkõige suguelundeid, aga mõnikord ka suu piirkonda) – nakatumist esineb väga sageli. Arvatakse, et klassikalist huuleohatist tekitava viirusega on nakatunud peaaegu 80% inimestest, kuid enamik neist ei tea seda, sest haigus avaldub vaid umbes viiendikul.
Nakatumine huuleherpesega toimub enamasti lapseeas – tekib gingivostomatiit ehk igeme-suupõletik. Haigus on lapsele häiriv: suu limaskestale, huultele ja keelele tekivad villid, mis lõhkevad kiirelt ja jätavad järele õrnad haavakesed, igemed punetavad, on turses ja võivad veritseda. Suu on väga valulik, mistõttu laps võib keelduda toidust. Kaasnevana esinevad palavik ja halb enesetunne. Seisund taandub ise umbes nädala-kahe jooksul.
Paraku on nii, et herpest välja ravida ei saa ja haigus võib jääda korduma, küll õnneks kergemate sümptomitega kui esmase haigestumise puhul.
Enamasti tekib villike (või villikesed) huulele või mujale näo piirkonda. Algul võib inimene tunda kihelust või sügelust, millele järgneb punetava laigukese teke ja turse, edasi moodustub sellesse piirkonda vill, mis kattub koorikuga – see kukub lõpuks ise ära.
Ohatise raviks kasutatakse suukaudseid viirusevastaseid tablettravimeid, kusjuures ravi võib olla episoodiline (ravimiga alustatakse ohatise esimeste sümptomite tekkel), profülaktiline (ravimit võetakse enne sellist olukorda, mille puhul on haiguse ägenemine kindlalt teada) või supressioonravi (igapäevane ravimi tarvitamine pikema aja vältel, kui haiguse kulg on raske). Mõnikord on abiks ka pealemääritavad ravimid ja teinekord on kasu lihtsamatest rahvameditsiini võtetest, kuigi viimaste tõhusust ei ole uuringutega kinnitatud.
Kuna ohatis tekib olukordades, kui inimese immuunsus on alla surutud, nt muude viirushaiguste põdemisel, stressirikkal eluperioodil, intensiivse päikesevalguse toimel või külma saades, on haiguse ägenemise vältimisel oluline ka ennetus: enda füüsilise ja vaimse heaolu eest hoolitsemine.
Ka inimesel on oma “suu- ja sõrataud”
Käe-jala- ja suuhaigust, mis esineb valdavalt lastel, põhjustab kõige sagedamini Coxsackie viirus. Lisaks suus olevatele villidele leidub ville ka kätel ja jalgadel. Kaasneda võivad halb enesetunne, väike palavik ja väsimus. Lööve lastel tavaliselt ei sügele, küll aga võib see olla sügelev täiskasvanutel.
Haigusnähud mööduvad ise paari nädala jooksul ja eriravi ei vaja, piisab süptomite leevendamisest. Vaid üksikutel juhtudel võib muidu kergelt kulgeva viirusinfektsiooniga kaasuda tüsistusi, mis vajavad haiglaravi. Haiguse hooaeg on suvel ja varasügisel ning nakatumine toimub ninasekreediga kokkupuutel või fekaaloraalsel teel. Profülaktika hõlmab nakatunud inimesega otsese kontakti vältimist ja kätepesu.
Herpangiin – valulik suuinfektsioon
Coxsackie viirus tekitab ka teist villidega kulgevat ning sageli esinevat haigust – herpangiini. Sellele haigusele on iseloomulikud suu tagaosas, suulael, kurgumandlitel ja neelu tagaseinas paiknevad valulikud villid, mis lõhkevad kiirelt.
Põhilised herpangiini haigestujad on lapsed, kuid haigust võib olla ka noorukitel ja täiskasvanutel. Herpangiini kõrgaeg on suvel. Lisaks valusale kurgule esinevad tavaliselt kõrge palavik ja üldnähud nagu halb enesetunne ja peavalu, lapsed keelduvad sageli söögist. Haigussümptomid taanduvad jällegi ise 1–2 nädala jooksul ja raviks piisab kaebuste leevendamisest sümptomaatilise raviga.
Tuulerõuged avalduvad ka suus
Üldiselt lastehaiguseks peetava, aga vahel ka teismelistel või täiskasvanutel esineva tuulerõugehaiguse korral tekib iseloomulik nahalööve esialgu juustega kaetud peanahale ja näole, levides edasi rindkerele ning mujale üle terve keha. Löövet võib mõnikord täheldada suu või silmade, aga ka tupe limaskestal. Löövet iseloomustab paljude villikeste teke, mis lõhkevad, jättes järele koorikutega kattuvad haavad.
Tuulerõuged on sagedasti esinev nakkushaigus, mida tekitab herpesviiruste rühma kuuluv tuulerõugeviirus – Varicella zoster. Haigusnähud võivad ilmneda 2–3 nädalat pärast viirusega nakatumist, kusjuures haige on nakkusohtlik juba kaks päeva enne lööbe teket.
Lööbimine kestab keskmiselt viis päeva ning koorikud langevad ära umbes nädala või kahe jooksul, enamasti nahale arme ei jää.
Tuulerõugete ravi on üldjuhul sümptomaatiline. Vajadusel antakse kaasuva palaviku puhul palavikualandajat, sügeluse vastu antihistamiinikumi (allergiavastast ravimit, mille toimeks on muu hulgas ka sügeluse leevendamine) ning peitsitakse lööbeelemente kuivatava ja sügelust vähendava lahusega.
Nõrgenenud immuunsusega inimesed võivad vajada spetsiaalset viirusevastast ravi, tüsistuste korral (naha mädapõletik, ajupõletik, kopsupõletik jm) oleneb ravi tekkinud probleemist. Haiguse vältimiseks on olemas tuulerõugevaktsiin.
Oluline on sümptomaatiline ravi
Kõiki kirjeldatud haigusi iseloomustab see, et tekitajaks on viirusinfektsioon, mis sageli võib esineda just lastel. Kaasnevad üldsümptomid nagu palavik ja halb enesetunne, mis viitavad nakkuslikule tekkepõhjusele – seetõttu on ka nende diagnoosimine mõnevõrra kergem.
Üldiselt spetsiifilist ravi rakendada ei ole vaja (v.a ohatis). Oluline on sümptomeid leevendada: võtta palavikku alla; valusate villide puhul määrida neid valuvastase geeliga, mida saab apteegist; rohkelt juua ja kodus rahulikult puhata; vältida kuumi ja vürtsikaid toite-jooke, tsitruselisi jm limaskesta ärritavaid toiduaineid. Ville ei tohi katki teha ega kratsida – see võib viia bakternakkuse lisandumiseni, mis vajab juba antibiootikumravi ja võib jätta inetud armid.
Villide ja suuhaavandite tekitajaid on teisigi
Ville suu piirkonnas võib olla ka muudel, harvem esinevatel juhtudel, mis mõnikord võivad tekitada diagnostilisi raskusi ka arstile. Retsidiveeruvad (taastekkivad) valulikud limaskesta haavandid kaasnevad aftoosse stomatiidiga (ehk suupõletikuga), mille tekkepõhjus ei ole lõpuni selge. Haigust on seostatud autoimmuunhaiguste ja muude süsteemsete haigustega, kuid see võib esineda ka täiesti tervetel inimestel.
Mõningad harvemini ette tulevad süsteemsed haigused ja nahahaigused võivad samuti ilmneda suu limaskestal. Nii on leitud, et näiteks pemfigus ja pemfigoid võivad tekitada suu limaskestadele ville, mis kipuvad lõhkema ja jätavad järele haavandi, mis võib olla väga valulik.
Kui villid püsivad suus vaatamata kaasuvate infektsioonnähtude taandumisele või pole alust arvata, et tegu võiks olla nakkushaigusega, on mõistlik oma perearstiga konsulteerida. Vahel võtab õige diagnoosini jõudmine aega ning vajalikuks võib osutuda ka mõnelt teiselt spetsialistilt nõu küsimine.
