Lasteneuroloog Valentin Sander: pikaajalised uneuuringud võimaldavad parandada paljude laste elukvaliteeti

Tallinna Lastehaigla esimesel korrusel, neuroloogiaosakonna koridori lõpus on alates 13. veebruari keskpäevast avatud uks sildiga „Pikaajaline EEG. Uneuuringud“ – lastehaigla toetusfondi möödunud heategevusaasta vili, mille tähtsusest räägib haigla neuroloogia-taastusraviosakonna juhataja Valentin Sander.

Mis on EEG ja kuidas seda kasutatakse?

EEG (elektroentsefalograafia) avastati ja võeti kompleksse kliinilise uurimismeetodina kasutusele eelmise sajandi 30. aastatest, sellega uuritakse närvirakkude elektrilist aktiivsust. On teada, et osa informatsioonist antakse ajus edasi keemiliselt (rakult rakule, rakult lihasele), kuid põhiinformatsioon rakult rakule kantakse edasi elektriliselt. Sellist peaaju elektrilist aktiivsust EEG mõõdabki.

Avastusest, et epilepsiahaige ajus tekivad EEG-l tavalisest erinevad elektrilised impulsid, sai alguse epilepsia kui haiguse tekkemehhanismi – mis on aju elektrilise talituse häire – avastamine. Siiani on meetod pea ainukeseks, mis võimaldab eristada epileptilist haigust mitteepileptilisest. Hiljem märgati, et mõnel juhul oli patsiendi ajus küll epilepsiale omaseid laenguid, kuid haigushood ise polnud epilepsiaga seotud. Tekkis vajadus haigete pikaajalise monitoorimise järgi sünkroonse videosalvestusega, mille käigus „haigushoo peale saamine“ oli omaette eesmärk. Alles seejärel on võimalik lõplikult eristada, kas tegu on epilepsia või mõne muu häirega.

Millised muud häired võivad kõne alla tulla?

Nt paanikahäire (inimene võib paanikahäire tõttu kaotada teadvuse ja kiirabi ta epilepsiakahtlusega haiglasse tuua), neid seisundeid on veel.

Meetodi arengust rääkides peame aga mõistma, miks on sünkroonuuring tähtis: see viis avastuseni, et teatud juhtudel võib epilepsiat kirurgiliselt ravida, kuid enne oli tarvis äärmiselt täpselt määratleda piirkond, kust epilepsiahoog ajus lähtub. Hoogudevahelise tavauuringuga pole seda väga täpselt võimalik kindlaks teha, sünkroonuuringu käigus – kui õnnestub hoo ajal EEG-d salvestada – saab haiguspiirkonna kätte. Mis võimaldab kirurgil minimaalsete kahjudega haiguskolle eemaldada, ja nii inimene epilepsiahoogudest täielikult vabastada. Epilepsia kirurgiline ravi on arenenud meditsiiniga riikides kasutusel aastakümneid, tõsiselt võetavad edulood aga osutusid võimalikuks just pikaajalise EEG abil.

Millal meetod Eestisse jõudis?

1991. aastal olime just astunud välja nõukogude ajast, kus meie tehniline mahajäämus muust maailmast oli kohati 50 aastat. Praeguseks oleme suutnud vähehaaval diagnostilisi meetodeid kaasajastada, tehniline mahajäämus aga püsib. Tartu Ülikooli lastekliinikus on sünkroonne video-EEG või pikaajaline EEG olnud kasutusel kümmekond aastat ja närvikliinikus pisut lühemat aega, aga et epilepsiahaigeid ning ka sarnaste hoogudega haigeid on väga palju, ei suuda need kaks keskust Eesti vajadust katta.

Et lastehaigla patsiendid ei peaks nii palju ootama, oli meil endal vaja nimetatud võimekus välja arendada.

Miks on avatava üksuse nimetus just EEG-labor?

Nii nimetatakse sellist kompleksi mõnelgi pool välismaal. Tegu pole lihtsalt meditsiiniseadmega, vaid kompleksiga, kus patsient viibib kuni viie ööpäeva jooksul, mil tema ajutegevust püsivalt registreeritakse ja kus ta ei peaks tundma ahistatust.

Talle peavad olema loodud tingimused, et ta saaks liikuda, et talle oleks tagatud toit, vaba aja veetmise võimalused ühe ruumi piires ja vajadusel esmaabi. Seega kujutab EEG-labor enesest tervet kompleksi, kus pole tagatud mitte ainult patsiendi heaolu ja julgeolek (nt kui tal peaks uuringu vältel tulema peale haigushoog), vaid ka sobivad tingimused uuringut läbi viiva tehniku jaoks.

Esialgu on meil veel ruumi vähe, sügisel, kui valmib LVTK, saame laiendada alalistesse ruumidesse. Sellegipoolest ütles Soome insener, kes meile aparaati paigaldas, et meil on sama uuringu tarvis patsiendile paremad tingimused kui Kuopio Ülikooli Kliinikus.

Veel on meil plaanis järk-järgult laiendada oma tegevust ka uneuuringutega, nende uuringute kättesaadavus on hetkel liiga väike.

Miks?

Küsimus ei ole ainult epilepsias, vaid selles, et väga paljud teised haiguslikud seisundid väljenduvad une ajal. Arvamus, et uneapnoega seotud päevane unisus on ainult täiskasvanute probleem, ei ole päris õige. Seda on piisavalt palju ka lastel, kes ninaneelu haigusliku seisundi tõttu ei saa öösiti korralikult hingata – nad on hapnikuvaeguses, nende ärkveloleku käitumine muutub. Mõni laps muutub närviliseks, mõni hüperaktiivseks, mõni hakkab öösiti alla pissima. Kui aga probleemile õigesti läheneda, saab laste elukvaliteti oluliselt parandada.

Et suudaksime neid seoseid selgitada, on taas vaja pikaajalisi uneuuringuid, ja seda see labor võimaldab teha väikeste lisakonfiguratsioonidega.

On meil ka piisavalt personali, kes kõike seda teha suudab?

Et kõik meie spetsialistid on seni oma eriala omandanud iseõppimise teel, siis kavatseme oma kaadrit vähemalt mingis osas koolitada välismaal, kus pikaajaline kogemus olemas. Esimesena koolitame välja arsti. Meie oma personal koolitab välja uued juurdetulevad õed, ehkki kardan, et õdede leidmine kujuneb suuremaks probleemiks. Selleks, et teenistust 24/7 töös hoida, on vaja 4,75-täiskohaga ametikohta. Sestap tahame oma teenustust laiendada järk-järgult.

Kas esimesed patsiendid on juba teada?

Nimekiri on juba olemas. Praegu on ootelehel kümme last, kelle uuringutele jõudmisega on üsna kiire. Kui suur saab vajadus olema aastas, me veel ei tea. Kui meie jõud ja oskused suurenevad, ei välista me teenuse pakkumist ka täiskasvanutele.

Kas EEG-uuring on ainus epilepsiaravi võimaldav uurimus?

Teinekord läheb vaja veelgi spetsiifilisemaid uuringuid, nagu 3D magnettomograafia, üksiku prootoni emissiooni tomograafia ehk SPECT, mis aitab kolde päritolu ja asukohta täpsustada. Kõige keerulisemate juhtude tarvis ei ole meie tehniline varustatus siiski piisav ja vastavate uuringute tegemise peame delegeerima juba välismaa kolleegidele. Meil on juba kujunenud tihedad ja regulaarsed sidemed nii Helsinki kui Berliini spetsialistidega.

Küsimus ei ole ainult tehnikas. Kui mõnda väga keerulist operatsiooni on võimalik teha patsientide vähesuse tõttu kord 5-10 aasta tagant, siis on loomulik, et me ei saa sellekohast võimekust välja arendada, vaid peamegi probleemi lahendamise delegeerima mõnda suuremasse keskusse. Ent ka

Eestis on võimalik epilepsiakirurgiat edasi arendada. Niisiis, oleme muutumas suure rahvusvahelise meditsiinivõrgustiku üheks võrgusilmaks.

Kas oleme mõnd last juba selliselt aidata saanud?

Meie patsient Armin (nimi muudetud, lapse lugu on läbi käinud ka meediast) on üliraskest epilepsiast tervenenud tänu Saksamaal tehtud operatsioonile. Sellele eelnes väga pikk ja keeruline eeltöö.

Aga mida teha nende lastega, keda operatsioon ei aita?

Ega asjad ole ju pahad. Saame omalt poolt luua võimalused elamisväärseks eluks kahele kolmandikule epilepsiahaigetest, kes ei peaks – muidugi kui nad ravirežiimist kinni peavad – hoogude tulemist üldse kartma.

Raskemaid epilepsiahaigeid võib aidata eridieet, olemas on uitnärvi stimulaator, mis kergendaks oluliselt epilepsiahaigete elu. Seda väikest seadet on lihtne paigaldada, kuid see on ülikallis, mistõttu Eesti Haigekassa ei ole nimetatud ravi veel teenuste loetellu võtnud.

Üks paljudest võimalustest (nt geneetilise geneesiga epilepsia puhul) on ravimkanepi kasutamine. USAs on sellega teatud edusamme saavutatud, aga ainuüksi kanepist rääkimine leiab meie ortodoksses meditsiinis ülisuurt vastuseisu. Ringkaitsest ei pääse välja ei patsient (kes võiks ju võtta ka osa mõnest USA uuringrupist, kus ravikanepi erinevaid preparaate katsetatakse) ega tema arst.

Aga ikkagi: EEG labori asutamisega oleme astumas pikka sammu neuroloogiliste haigete elukvaliteedi tõstmise teel.

Allikas: SA Tallinna Lastehaigla koduleht