Paanikaks pole põhjust: Eesti on võimalikuks leetrite puhanguks valmis
Kas on põhjust karta, et lähiajal võib Eestis tekkida leetrite epideemia?
Arvestades seda, milline on praegu olukord eeskätt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, ei ole välistatud, et mõni vastuvõtlik inimene võib reisijana viiruse Eestisse sisse tuua. Näiteks Ameerika Ühendriikides on praegu puhang. Väiksemad ja suuremad puhangud on 2015. aasta veebruari seisuga ka Bosnia ja Hertsegoviinas, Horvaatias, Gruusias, Saksamaal, Itaalias, Venemaal ja mõnes Kesk-Aasia riigis. Pidevalt on leetrid levinud ka nendes maades, kuhu Eesti turistid sõidavad, eeskätt Tais. Seal on viimase kolme-nelja aasta jooksul korduvalt Eesti inimesed viirusega nakatunud ja toonud selle ka Eestisse. Õnneks ei ole kordagi viimaste aastate jooksul leetrid hakanud levima Eesti-siseselt. Ainukene kanal, mille kaudu praegu Eestisse leetreid sisse võib tulla, on turistid ohuriikidest.
Millised inimesed on sellele haigusele vastuvõtlikud?
Lapsed, kes ei ole leetrite vastu vaktsineeritud, kelle vanemad on keeldunud neid vaktsineerimast, ja need täiskasvanud, kes ei ole leetreid põdenud – haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Samuti need täiskasvanud, kes lapseeas ei olnud vaktsineeritud ja seetõttu on nad tänapäevani leetritele vastuvõtlikud.
Kui suur hulk inimesi Eestis ei ole vaktsineeritud?
Me ei kogu andmeid, kui palju on vastuvõtlike inimesi täiskasvanute seas. Seda väga lihtsal põhjusel, sest leetrite vaktsineerimine täiskasvanutele ei kuulu immuniseerimiskavasse. Me teame ainult nende laste arvu, kes immuniseerimiskava alusel on jäänud vaktsineerimata. Nende arv 2014. aastal oli veidi üle 6600 lapse.
Ja see arv iga aastaga kasvab?
Muidugi, kui igal järgmisel aastal aina rohkem vanemaid oma väikseid lapsi, kes kuuluksid vaktsineerimisele, ei vaktsineeri. Aasta-aastalt vaktsineerimata laste arv suureneb.
On väidetud, et lapsed, kes pole vaktsineeritud, pole ohuks ainult endale, vaid ka teistele lastele. Kuidas nad teisi inimesi ohtu seavad?
Viirusi levitavate sissetoodud haigusjuhtudega kokku puutudes. Näiteks 2013. aastal nakatusid kuue- ja kaheaastane laps Tais. Kui need lapsed tulevad sealt tagasi ja viiakse lasteaeda ning seal on lapsi, kelle vanemad on keeldunud lapsi vaktsineerimast, siis nad nakatavad neid lapsi. Teine variant on muidugi see, et kui lasteaia rühmades on väga korralikult vaktsineeritud, siis üks või kaks vaktsineerimata last nende hulgas on võimaliku nakatumise eest kaitstud, sest kõik neid ümbritsevad on vaktsineeritud.
Kas seda ohtu ei ole, et nad võivad ohuks olla neile, kes on juba vaktsineeritud?
Ei, leetrite vaktsiin on väga hea vaktsiin. See kujundab väga hästi nii lastel kui ka täiskasvanutele immuunsuse ja vaktsineeritud inimesed enamasti ei haigestu. See vaktsiin annab immuunsuse maailma terviseorganisatsiooni andmetel 26-ks kuni 36-ks aastaks, juhul kui inimene on reeglite järgi vaktsineeritud ehk ta on saanud kaks vaktsiini annust.
Kas inimesed, kellele on juba vaktsineerimisest aastakümneid möödas, peaksid kuidagi muretsema vaktsiini toime pärast?
Kui näiteks 30. aastates inimesel tekib kahtlus, kas ta ikka on leetrite vastu immuunne, tuleks perearsti käest küsida vaktsineerimise andmed.
Aga kas üle 40 aasta vana inimene peaks juba muretsema?
No kui leetrite vaktsiini teine annus manustatakse noorukile Eesti immuniseerimiskava järgi 13 aasta vanuses ja liidame juurde maksimaalse vaktsiini immuunsuse, mis on 36 aastat, saame 49 aastat.
Kas inimesed selles vanuses peaksid seda vaktsiini uuendama?
Seda muidugi. Vaktsineerimise juures kehtib selline reegel, et kui täiskasvanu ei tea, kas ta on leetreid põdenud, ja ta ei tea, kas ta on leetrite vastu vaktsineeritud, ning perearst ei oska ka midagi öelda, siis kindlasti tuleks tal ennast vaktsineerida, kui ta sõidab nendesse riikidesse, kus leetrid ringlevad.
Mida leetrid inimesele teha võivad? Millised on tüsistused?
Leetrite tüsistused võivad olla üsna rasked. Võivad tekkida ajupõletik või kopsupõletik ja näiteks 2015. aastal Saksamaal üks laps isegi suri ära selle tagajärjel.
See haigus oleks justkui ammu pildilt kadunud. Kuidas see on jälle päevakorrale kerkinud?
Leetrite viirus ei ole kuskile kadunud. Maailmas ringleb ta eri riikides edasi. Me Eestis oleme oma väikese rahvaarvu juures üsna mõistlikult enamikule lastevanematele suutnud selgeks teha, et leetrite vastu vaktsineerimine on väga vajalik ja enamik on seda ka teinud. 2014. aastal oli Eestis 95,7% kõikidest lastest vaktsineeritud ja selline kõrge tase on meil püsinud viimase paarikümne aasta jooksul. Seetõttu võib tekkida ka mulje, et haigus on pildilt kadunud. Haigus Eestis on pildilt kadunud, aga haigusetekitajad on täiesti olemas.
Kas me oleme ametlikul tasemel valmis võimalikuks leetrite puhanguks?
Muidugi. Kogu lugu algab perearstist. Nemad peavad esimese lapsel või täiskasvanul tekkinud leetrite juhtumi ära tundma ja seejärel peab ta terviseametile saatma selle kohta teatise. Kindlasti peab uurima kahtlusalust inimest ka laboratoorselt, sest ainult haiguspildi põhjal tänapäeval nakkushaiguse diagnoosi ei panda.
Kui tuleb välja, et kellelgi on leetrid, siis kas nad isoleeritakse kuidagi?
Jah, Eestis on asi korraldatud nii, et leetrite haige paigutatakse nakkushaiglasse ja siis uuritakse temaga kokku puutuvaid pereliikmeid või töökaaslasi ja vajaduse korral neid ka jälgitakse. Sellega on meil võimalus piirata uute kontaktide teket, uute nakatunud inimeste ilmumist ja niimoodi saame levikule kiiresti piiri panna.
