Üheksandiku pihtimus: miks eliitkooli minek ei ole minu jaoks
Kas kool teeb lapse õnnelikuks? Idee poolest võiks, aga mitte siin ja meie õppekavadega. Vähemalt mind küll mitte. Öeldakse, et eduni pole kiirteed, aga kas ikka on nii? Õnneni leiab tee see, kes elab nagu tahab ja kas siis õnnelik laps pole ühtlasi edukas? Kui ma tean, et tuupimine pole minu tee, siis miks pean seda tegema? Ja mitte selles pole asi, et ma oleks loll, mul pole lihtsalt tungi ideaalselt õppida.
Jah, mul on päris hea pea, jah, ma võiksin tõesti hästi õppida ka eliitkoolis, aga ma ei lähe seda teed, ehkki mu vanemad seda eeldasid. Praeguseks on nad sellega leppinud. Tegelikult kirjutatasingi oma mõtted üles sellepärast, et vanemad küsisid minult kirjalikku põhjendust, miks ma koolikatsete päeval hoopis mere ääres olin.
Asi on nii. Võtangi seda kooliasja nii lõdvalt, kui vähegi saab, ometi piisavalt tõsiselt, et kooliga probleeme ei tekiks. Ma pole ju mingi mässaja, ma ei taha lihtsalt, et mul elatakse seljas nõudmistega, mille mõttekuses ma kahtlen. Surivoodil võid ju oma ülikoolidiplomit ja rahakotti kaisutada, aga pigem hoiaks mina kinni mõttest, et veetsin oma elu just täpselt nii, nagu mulle meeldis.
See surve ei tea mille nimel võidu joosta, on mulle arusaamatu. Kuskil eliitkoolis enda segaseks õppimine, et hiljem mingi veidi parema piece of paperiga mornilt tööd leida püüda? Mkm! Ütlevad ju, et kool valmistab eluks ette? Mis mõttes? Ma olen viisteist — mu elu käib just praegu! Mis muul ajal mul üldse on võimalus nii palju nautida, kui praeguses vanuses? Mu ees on terve maailm ja mu süda on valmis püüdma kõiki emotsioone, mida see elu pakub, et neid omakorda edasi anda!
Ütlengi ausalt ära, kool pole mu põhiprioriteet, tahan lihtsalt olla õnnelik noor inimene ja sellepärast pingutan koolis piisavalt, et probleeme ei tekiks, keskendun nendele ainetele, mis mind köidavad ja minu jaoks on oluline, et tuupimise pärast need asjad, mis mind väljaspool kooli huvitavad, tegemata ei jääks.
Niisiis, eliitkoolide katsetest ja miks mina neile ei läinud
Olen kaalunud jääda oma kooli gümnaasiumi, kodu lähedal on mugav käia ka. Miks peaksin üldse iga hommik linna ronima? Ei tõmba. Tegelikult, veidi luiskan, kutsekasse minekut kaalun küll. See ajab mu vanemad endast välja. Et ma viskan oma võimed ja võimalused nurka! Aga miks nii mõelda, ma saan ju siis kohe õppima hakata seda, mis huvitab? Olen noor ja tark inimene, huvisid on mul palju, sotsiaalelu käib, tegelen oma hobidega. Koolis saan hakkama paremini, kui keskmine koolipoiss. Räägitakse, et võiks ka veel paremini, nii vanemad ütlevad. Kasuta ikka full potentsiaal ära ja muu selline jutt. Noh, ma kasutangi, aga seda väljaspool kooli, mõlemas ei jaksa. Tegelikult, olen oma elus õppinud, et suhtlemisoskus, üldine haritus ja heasüdamlikkus on need, mis sind üldse elus edasi viivad. Nii on. Need, kes mu ideega ei nõustu… võibolla pole sotsiaalsus nende teema ja neist saavad eraklikud teadlased, aga see on ka ok. Igaühel oma saatus. Pole hullu, mõnel jõuab alles keskeakriisi vältel kohale, et oh, life is about being happy. Kõike mida tahta, kõike ka saab.
Küsimus on, kas noored inimesed ikka teavad, mida nad tahavad. Kas üheksandik teab, mida ta tahab, kas ülikoolilõpetaja teab, mida ta tegelikult tahab, kas minu vanemad teavad, mida nad tegelikult tahavad? Mina tean, et ma ei taha sunniviisiliselt teha asju, mida ma ei taha teha ja minu eesmärk on liikuda suunas, mis viib mind selleni, et ma ei vihka kunagi oma elu sellepärast, et olen ühiskonna survel teinud valikuid, mis pole minu jaoks.
Võid elu lõpuni pingutada ja muudkui püüda kuhugi jõuda, aga kui pealesurutud mõttelaad on sinu jaoks ikka vale ja selle tulemusel aetakse hiljem kontorite ja osakondade viisi taga tegelikult enda jaoks valesid asju, siis mis teha? Ma pole ju sündinud selleks, et veeta oma elu random jama õppides, et hiljem paremini makse maksta.
Okei-okei, aga mis teema sellega on, et põhikoolis näiteks pere eelarve koostamist ei õpetata, vanemas astmes näiteks aktsiatest ja börsi seisu kõikumise põhjustest ei arutata, aga mingeid x valemeid omale pähe tuubitakse. Ja üldse, tuupimisele üles ehitatud koolides inimese isiksuse tahkude avamisele tähelepanu ei pöörata, ei aidata noorel ennast tundma õppida. Selle asemel õpime tõsiste nägudega, et inimorjad on loonud püramiidid? Kui sa samal ajal õpid ka füüsikat, saad ju aru, et see ei ole lihtsalt võimalik! Ja Columbus avastas Ameerika? Ja miks ei räägita aastaarvude päheõppimise kõrval ka sõdade tegelikest põhjustest, mis peituvad inimloomuses. Ma ei taha tuupida, ma tahan, et kool oleks koht, mis mind arendaks.
Ma armastan õppimist, uut informatsiooni, haritust inimestes. Meeldiv on ju laia silmaringiga inimestega juttu puhuda. Olen kohanud nii mõndagi eliitkooli neidu või noormeest, kes on sinna kooli saanud ainult selle pärast, et emme-issi on talle pannud peale tambi, et õpi ja õpi ja veelkord õpi. Siis need kurvasilmsed lapsed õpivadki hiliste öötundideni. Muudkui stressavad oma hinnete pärast. Koos oma üks-ühele soengute, riiete ja telefonidega. Erandeid on. Muidu jah, istu terve elu, kuula vanemaid, kuula oma õpetajaid, siis kuula oma bossi ja siis vaata, kui mõnus elu sinul tuleb. Soovitan.
Seepärast tuubingi nii vähe, kui võimalik ja ei taha, et mind surutakse mingisse järgmisse kooli, kus tuupimine veel rohkem au sees on. Ma ei taha olla see, kes ronib terve elu mööda redelit üles, et
lõpuks avastada, kuidas redel on vale seina peal. Äkki avastad isegi, et redeli kõrval oli trepp, paremal juhul lausa lift. Miks sa üldse kuskilt kuradi redelist üles rühid? Mine vaata pigem eemalt, kuhu sa üldse ronid, catch your dreams.
Võtan täitsa vabalt ja vaatan kõrvalt seda võidujooksu. Jään oma kooli või lähen kutsekasse ja õpin IT´d, kui tunnen, et vaja, jätkan ülikoolis. Olen terve elu teadnud, et see ongi minu ala. Minu kodukooli ka katseid pole ja kutsekasse sisseastumiseks ei raiska oma kevadvaheaja pealt aega.
Ärge saage minust ainult valesti aru, need pole hapud viinamarjad, mille üle siin arutlen — eliitkoolides on lahedaid inimesi. On inimesi, kellele need koolid sobivad. Nad ongi targad, viitsivad õppida ja sellisel juhul soovin neile ainult tuult tiibadesse. Aga ei vanemate, õpetajate, sõprade või üldse kellegi teise jaoks mulje jätmiseks ei tasu sinna kohale ronida, kui tead, et tegelikult oleksid sa mujal õnnelikum.
Muide, katsete ajal oli väga meeldiv ilm. Veetsin need päevad paari head raamatut lugedes, mere ääres käies ja üleüldiselt elu nautides. Panin pidu ka, sain tuttavaks inimestega, kes õpetasid mind elu veel rohkem austama. 20 aastat hiljem mäletan ma pigem seda, kuidas need hetked mu maailmapilti avardasid, kui faktikuhja, mida ma katseteks tuupimiseks oleksin pidanud pähe ajama.
