Tõenäosus lihasööjabakterit saada on tegelikkuses kaduvväike
Võib oletada, et inimesi, kes tähelepanelikult oma säärtel või kätel kriimustusi uurivad, on Eestis praegu üksjagu, kui arvestada viimaste päevade sündmusi Tartu ülikooli kliinikumis.
Tegelikult pole Streptococcus pyogenes’i ehk rahvakeeli lihasööjabakteriga nakatuda nii lihtne. Kurikuulus Streptococcus pyogenes on meie keskel alati olnud. Enamgi veel – me kas kanname seda endas või elame suure tõenäosusega kandjatega kõrvuti, ütleb terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar.
Eestis tuleb StP põhjustatud infektsioone aastas ette umbes kümme juhtumit 1,4 miljoni elaniku kohta. Tõenäosus sellega nakatuda on keskmiselt 5–9%, Euroopas tervikuna 22%, näitab mõne aasta tagune statistika.
Juhtumid on harvad, kuid neid siiski on. Ja kui neid kirjeldama hakata, siis juhul, kui StP on põhjustanud ülikiirelt leviva koenekroosi, pole õnnelikke lõppe palju: mikroobid aktiveerivad inimese immuunsüsteemi, nii et keha hakkab ise nahka ja nahaalust kudet lagundama. See on andnud bakterile nime – lihasööja. Veel võib StP põhjustada kõripõletikku, angiini, keskkõrvapõletikku ja sarlakeid.
Üsna õõvastav on teada saada, et lasteaialaps võib koju naasta, Streptococcus kurgus – köhides ja aevastades levitavad nad neid kollektiivis hõlpsasti. Kurk saab terveks ja tõenäoliselt ei juhtu kellegagi midagi halba. Kui just lapselt ei levi piisknakkus kodulaua pinnale. Kui just tema ema, kes hommikul jalgu raseerides sinna natuke sisse lõikas, ei käi sealt oma käega üle. Kui ta just sama käega ei süga kohe kipitavat marrastust jalal. „Seda bakterit ei saa mujalt kui teiselt inimeselt, kellel on see protsess organismis olemas. Levib see piisknakkusena,” ütleb Kutsar. „Vaevalt aga seda Eesti oludes ette tuleb, et kandja otse käe peale köhib ja täpselt sama koht kohe ka vigastada
saab.”
Ennetus on lihtne
„Põhimõtteliselt võib mikroobist põhjustatud lagunemisprotsess tekkida igal pool kehal: kõhul, tuharatel, kätel, jalgadel. Bakter võib olla neelus, sooltes, lahklihal, naistel tupes,” ütleb epidemioloog. „Olukordades, kus on võimalik end kriimustada, marrastusi saada – aias töötades, metsas kõndides jne –, saavad tavaliselt viga just kaitsmata jalad-käed.”
Seda bakterit ei saa mujalt kui teiselt inimeselt, kellel on see protsess organismis.
Tervel inimesel lihasööjabakter haigust ei tekita. Sellist uuringut, mis näitaks, kui paljud meist bakterit endas kannavad, ei ole Kutsari sõnul isegi ameeriklastel. „Isegi kui seda uuringut teha, siis kolme päeva pärast on ehk inimene end pesnud ja neid baktereid enam pole,” nendib
Kutsar.
Kõik see kokku on võimas argument, miks võiks end vee ja seebiga pesta sagedamini, kui keskmisel eestlasel kombeks, ehk sagedamini kui kord nädalas. Eriti tuleks hoolitseda käte puhtuse eest.
„Igasuguse haavaga, olgu see torke-, põletus- või söövitushaav, tuleb tegeleda võimalikult kohe. Hoidke haava jooksva vee all. Seebiga võib samuti pesta, see ei tee midagi. Haavaservadesse laske desinfitseerivat vahendit. Haav tuleb alati katta,” rõhutab epidemioloog. Ärevust on põhjust tunda siis, kui väike haav väga kõvasti valutab ja punetab ning punetus kiiresti laieneb. Bakter tegutseb kiiresti, reageerida on siis aega kaks-kolm päeva.
Vaktsiini Streptococcus pyogenes’i kuritegude vastu pole. Kutsari sõnul ameeriklased küll katsetavad midagi, kuid praegu pole teada seegi, mis järgus need katsetused on. „Kas sellest üldse asja saabki, sest baktereid ei anna kahjuks hästi vaktsiinitüveks muuta,” ütleb ta.
Enim ohustab nn lihasööjabakter mõningase immuunpuudulikkusega inimesi: kuni kaheaastaseid lapsi, vanemaid inimesi, vähihaigeid, diabeeti jt kroonilisi haigusi põdejaid. Rolli mängib ennasthävitav elustiil. Organismi nõrgestavad teatavasti nii alkohol, narkootikumid kui ka
tööpinge.
