Laste omalooming, loe kindlasti ja tee järele!

REBANE

Elas ükskord rebane. Ta oli hästi kurja näoga. Alati, kui ta mõnda putukat nägi, läks kallale. Ei suutnud ta putukaid rahule jätta.
Kui metsloomad talle lähedale hiilisid, ajas rebane need minema. Talle meeldis nii teha. Ta sõi putukaid, hiiri ja rästik-usse.
Rebane ei teadnud, et loodus on kasulik. Ja siis märkas ta ämblikuvõrku ja nägi selle peal ämblikku.
„Ma pistan su nahka,“ ütles rebane. „Oota,“ ütles ämblik. Ämblik rääkis loodusest.

„Missugune loodus välja näeb?“ küsis rebane.
Ämblik näitas talle loodust, „Sa ei tohi puulehti süüa.“
„Miks,“ küsis rebane.
„Sest puulehed on värvilised ja ilusad. Ja pea meeles, et ämblikud on kasulikud loomad. Ma olen kindel, et sa saad aru,“ ütles ämblik „mõned loomad võivad ka kasulikud olla.“
„Ma ei teadnudki, et loomad on kasulikud. Kas võime kasulikke loomi vaatama minna? Vaata – loomad!“
„Jah, need on loomad,“ ütles ämblik.
„Vaata, lehm! Miks lehm kasulik on?“
„Lehm annab piima.“
„Ja seal on mesilased!“
„Mesilased annavad magusat mett.“
„Vaata, lambad!“
„Lambad annavad villa ja villast saab lõnga ja lõngast saab kampsunit.“
Siis nägid nad koera.
„Koer valvab maja.“
„Mulle meeldivad koerad,“ ütles rebane „ma tahan talle pai teha.“
„Ettevaatust,“ hoiatab ämblik „koerad on võõrastega kurjad.“
„Ma sain nüüd aru, missugune loodus välja näeb!“ Rebase nägu muutus rõõmsaks.
„Ma ei teadnud, et sa nii tark oled,“ ütles rebane. „Kas ma võin siia loodusesse elama jääda?“
„Muidugi võid, rebane, igaüks võib loodusesse elama jääda. Head aega, rebane!“

Helena Jäger, 1. kl, Tartu Raatuse kool

MAGAMAMINEKU LUULETUS

Öö on juba ammu käes,
juba kuud ma taevas näen.
„Kohe tuttu mine sa! “
isa juba pahandab.

Ei saa tuttu minna ma,
kaisukat on vaja ka.
Otsisin siis elevandi,
silusin tal sirgu londi.
Siis ma sängi pugesin,
unejuttu lugesin.

Piibe Jagomägi, 6 a

Minu isa

Aga minu isa samuti on kange mees -
muskel suur kui Munamägi,
väga suur on selle vägi.
Õppis targaks ülikoolis,
väga osav autoroolis.
Ainult see ei mahu pähe,
miks ta kodus nõnda vähe!

Roland Loorents, 2 kl, Tallinna Kuristiku gümnaasium